Olümpiamängude ajalugu algab suvemängudega ja need käime pärnumaalasi otsides ning leides esmalt läbi meiegi.

Kas Amandus Adamson oli Eesti esimene olümpiavõitja? Siiski ei

Alustada saame üsna kaugelt ehk 1904. aastal USAs Saint Louises 1. juulist 29. novembrini peetud III nüüdisaegsest olümpiaadist. Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutaval kongressil 1894. aastal oli otsustatud anda 1904. aasta mängud USA-le. ROK-i 1901. aasta istungjärgul Pariisis kinnitati olümpialinnaks Chicago. Et aga teise linnana oli kandideerinud Saint Louis, lubati ameeriklastel ise otsustada, kumb neist saab olümpialinnaks. Otsuse langetas USA president Theodore Roosevelt, kes sidus olümpiavõistlused Saint Louises toimuva maailmanäitusega.

Selles, et Saint Louises toimus samal ajal olümpiamängudega maailmanäitus, on vaatamata sellele, et ühtki Eesti (tollal ei Tsaari-Venemaa ega mõne teise riigi lipu all) sportlast 1904. aasta mängudel ei osalenud, üsna oluline ajalooline tähendus. Mida mõni on koguni kujur Amandus Adamsoni esimeseks eestlasest olümpiavõitjaks tõlgendanud (vt Andres Pulver. Kuidas kultuuritegelased lahkuvad. Tallinn 2019). Küll ekslikult, aga seost olümpialiikumise ning Pärnusse Koidula mälestussamba ja Vabadussõja monumendi loonud ning enda viimseks puhkepaigaks Pärnu Alevi kalmistu valinud Amandus Adamsoni vahel kindlasti on.

Amandus Adamson lõi oma skulptuuri nr 123 „Tshempion Lurich“ (kips, pronks) 1903. aastal. 1904. aasta Saint Louise maailmanäitusele esitatuna võitis see skulptuur seal kunstikonkursi kuldmedali. Olümpiamängudega seda siiski otse seostada ei anna, sest alles 1906. aastal tegi ROK-i president Pierre de Coubertin ettepaneku taastada olümpiamängude kavva seal alates aastast 444 e.m.a. lahutamatu osana olnud kunstikonkursid. Alates aastast 1912 ja Stockholmi olümpiast olid kuni 1948. aasta Londoni mängudeni olümpia kavas sporditeemalised arhitektuuri, kirjanduse, kujutava kunsti ja muusika konkursid, mille parimaid autasustati nagu sportlasigi kuld-, hõbe- ja pronksmedalitega.

Seega võime Amandus Adamsoni ja Georg Lurichit, kelle saavutuste ja keha järgi „Tshempion“ loodi, pidada kaasaegsete olümpiamängude mitteametliku kunstikonkursi võitjaks, ka de Coubertinile idee andjaks kunstikonkursid taas mängude kavva tuua.

Adamsoni nimetatud skulptuur on sama, mille koopiad olid Tallinnas Pirital TOP-i kompleksi juurde viiva Purje tänava ja Pirita tee nurgal (ning langesid korduvalt vandaalide ohvriks ja lõpuks asendati teistsuguse lahendusega). Aga üks osa sellest on ka Amandus Adamsoni tütre (suri Rootsis, maeti enda soovil Pärnusse isa kõrvale) Maria Maddalena Adamson-Carlssoni loal Pärnus Kesklinna koolide võimla fuajee vitriinis. Nimelt oli vibulaskjast meistersportlase Reino Teemäe valduses palju aastaid tagasi Tartu valukoja (esimesed Lurichi kujud valati Inglismaal) praakvalu kastist pärit ja Teemäe isa kõrvale tõstetud Lurichi vaid ülakeha osas õnnestunud pronksskulptuur, mis on nüüd võimalikust parimal moel eksponeeritud.

Esimestel kaasaegsetel olümpiatel alates aastast 1896 Ateenas kuni 1912. aasta mängudeni Stockholmis oli eestlastel võimalik osaleda vaid Tsaari-Venemaa koosseisus. Tuletagem meelde, et Stockholmist tuli ka eestlaste esimene olümpiamedal, Viljandimaa Tarvastu valla mehe Martin Kleini legendaarne maadlushõbe.

1920 Antverpeni mängudel oli vastiseseisvunud Eesti väljas juba oma võistkonnaga, kust leiame ka esimese Pärnumaaga seotud olümpiasportlase. 1887. aasta 21. oktoobril kuni 1940. aastani Läänemaa, 2017. aastast Pärnumaa Lääneranna valla Paadremaa külas sündinud Mihkel (Mikko) Müller hakkas raskejõustikku harrastama kodukülas ja jõudis Antverpeni olümpiale, kus sai kreeka-rooma maadluses keskkaalus (kuni 75 kg) 18. koha. Suurema osa spordi- ja muust elust veetis ta aga mujal kui kodukülas: 1915–1920 oli Müller Tallinnas spordiseltsi Valvaja esimaadleja, 1915 raskekaalus Eestimaa kubermanguvõistluste võitja, 1919 Tallinnas Tondil spordilaagri õpetaja, hiljem elas ja ka suri 1970 Soomes Helsingis.

Järgmine Pärnumaaga tugevalt seotud olümpiaatleet on 1924. aasta Pariisi mängudele sõitnud tõstja Voldemar Noormägi. Ta sündis küll 1895 Narva lähedal Venemaal Jamburgi kreisis, aga õppis 1905 –1912 Pärnumaal Vändra kurttummade koolis. Jõuharjutusi hakkas tegema kooliajal Vändra laadalt ostetud õpiku järgi. Abiellus Vändra koolikaaslase, nagu ta isegi kurttumma Marie Kivisikuga. Hiljem elas Narvas, Tallinnas ja Valgas, on maetud Ala kalmistule. Pariisi olümpial, kus tal oli tummana hulk kommunikatsiooniraskusi, sai ta tõstmise kergekaalus 24. koha. Aga ta kontosse jäi MM-pronks 1922. aastal, kaks surumise maailmarekordit ja neli olümpiarekordit. Teistpidi on Voldemar Noormägi veel tugevamini Pärnumaaga seotud kui Vändra kurttummade kooli vilistasena: tema poeg Johannes Noormägi on Pärnu läbi aegade edukaim noorte võrkpallitreener, peale selle tunnustatud laulumees.

Järgmine olümpia, Amsterdam 1928 andis Pärnumaale juba kaks, tegelikult peaaegu kolm päris oma olümpiavõistlejat. Need olid tõstja sintlane Aleksander Kask ja pärnakast kergejõustiklane, Amsterdamis nii odaviskes kui ka kümnevõistluses osalenud Johan Meimer, aga ka Mõisaküla (kuni 1950. aastani Pärnumaa) mees, Amsterdamist raskekaalutõstmise hõbemedaliga naasnud Arnold Luhaäär. Kask võistles Amsterdamis 28.–29. juulil, tema järel samadel päevadel Luhaäär, Meimer odaviskes 2. augustil ja kümnevõistluses 3.–4. augustil, seega loeme Aleksander Kase Pärnumaa esimeseks olümpiavõistlejaks.

Kask sündis 1902 Sindis ja suri 1965 Sindis, oli põline sintlane ja Sindi spordiseltsi Kalju asutajaid. Amsterdami olümpia tõstepõrandal jagas ta sulgkaalus tulemusega 250 kg (75 + 75 + 100) 15.–16. kohta. Väärib märkimist, et just Aleksander Kask sai 1935. aastal esimesena Pärnumaa parima sportlase kuldmärgi.

Johan Meimer oli Amsterdamis odaviskes kaheksas (tulemus 61.46) ja kümnevõistluses 13. (1912. aasta punktitabeli järgi 6733,150, 1985. aasta punktitabeli järgi 5636 punkti). Ta oli lõpetanud 1925 Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja 1928 kergejõustiku erialal Berliini kehalise kasvatuse ülikooli. Oli aastast 1930 Pärnus tunnustatud ja armastatud spordiõpetaja ning spordijuht. Lasti 1944 sügisel venelaste poolt Läänemaal põgenemiskatsel maha, haud teadmata.

Arnold Luhaäär sündis 1905 ajalooliselt nii Pärnu- kui Viljandimaa alla kuulunud Mõisakülas, õppis Pärnu gümnaasiumis. Sportima hakkas 1919 Mõisakülas, jätkas Pärnu Tervises ja Vapruses ning alates 1926. aastast Tallinnas Eesti Töölisspordi Liitu kuulunud seltsis Sport. 1928. aasta olümpiamängude ajaks ei olnud Luhaäär seega enam pärnumaalane, kuigi siin tema sporditee ju algas. Amsterdamis teenis Luhaäär raskekaalutõstjate seas summaga 360 kg (100 + 110 + 150) hõbemedali, seega võib teda soovi korral pidada Pärnumaa esimeseks olümpiamedalistiks. Muuseas sai Luhaäär 1928. aastal raskekaalutõstmises esikoha ka Moskvas Nõukogude Liidu spartakiaadil, kuhu ta oli külalisena kutsutud.   

Järgmised Pärnumaa olümplased olid need, kes osalesid 1936. aasta Berliini mängudel. Kõigi teiste rahvuskoondislaste ja tegelikult kogu Eesti spordiajaloo kohal kõrgub Kristjan Palusalu, kelle saavutus võita ühel olümpial raskekaalus nii Kreeka-Rooma kui vabamaadlus jääb igaveseks ajaks ületamatuks. Maailma-Kristjan, nagu ta hüüdnimeks teenis, pidas Berliinis mõlemas maadlusviisis viis matši ja võitis need kõik, sealjuures viis seljaga ning viis kohtunike häältega 3:0.

Kuni 1935. aastani ehk nimede eestistamiseni Christian Trossmanni nime kandnud Palusalu sündis toonase Läänemaa (2017. aastast Pärnumaa) Saulepi valla Varbla külas, kus kooli ees seisab praegu tema sangaritegusid meenutava kirjaga kivi. Algkooli lõpetas Palusalu 14-aastasena kodukandis Kastnas, aga sportima hakkas 1929. aastal Tallinnas armeeteenistuses olles ja peamiselt tallinlaseks jäigi, kui sõjaaja Punaarmeesse mobiliseerimine, Soome põgenemine ning Vene vangilaager välja arvata.

Arnold Luhaäär teenis Berliinis oma karjääri (kuhu jäi ka kaks maailma- ja seitse olümpiarekordit) teise olümpiamedali, olles seekord raskekaalu tõstmises 115 + 120 + 165 = 400 kilogrammiga kolmas.

Veel üks olümpiavõistleja, Eesti korvpalli rahvusmeeskonda kuulunud Leonid Saar oli sündinud Mõisakülas ja omas seega sidet Pärnumaaga. Ning temagi pole viimane, keda Mõisakülaga seoses nimetada saame, sest Mõisakülas sündinud ja üheksaselt perega Lätti kolinud Adalberts Bubenko sai Berliinis 50 km käimises pronksmedali.

Nagu Luhaäär, käis oma teisel olümpial ka Johan Meimer, seekord mitte võistleja, vaid Berliini mängude noorsoolaagris 30 Eesti kooliõpilase juhina. Pärnulastest oli selles delegatsioonis kuus aastat hiljem Eesti odaviskemeistriks tulnud Paul Vares.

1952. aastal korraldasid olümpiamänge meie hõimuvelled siinsamas lähedal üle lahe Helsingis, aga pärnumaalastel sinna asja ei olnud, sest meid esindas ju NSV Liit, kelle koondisse pääses vaid kuraditosin eestlast, täpsemalt tallinlast-tartlast.

Küll aga oli Pärnumaa esindatud 1956. aasta olümpial Melbourne’is, sest NSV Liidu koondisse kuulus Sindi mees kümnevõistleja Uno Palu. 1933. aastal sündinud Palu esimene spordivõit tuli üheksa-aastasena Sindi jooksuvõistlusel, algkoolis suunas teda spordiradadele õpetaja Herbert Koikson, hiljem Tallinnas Olav Karikosk ja Viktor Vaiksaar.

Melbourne’i olümpiamängudel sai Uno Palu kümnevõistluses neljanda koha tollase punktitabeli järgi 6930, 1985. aasta punktitabeli järgi 7055 punktiga.

1960. aasta Rooma olümpiaks pääses NSV Liidu koondisse veel vähem eestlasi kui Melbourne’is (vastavalt kuus ja seitse). Küll aga oli järjest enam Eesti päritolu olümplasi esindamas teisi riike – Helsingis kaks, Melbourne’is kolm, Roomas juba vähemalt viis. Pärnumaalasi NSV Liidu olümpiavormi kandnute seas ei olnud, küll aga leiame ühe Pärnuga seotud olümpiaatleedi Kanada vahtralehega embleemi alt. See oli nii olümpia ametliku statistika andmeil kui ta enda nende ridade kirjutajale väidetuna kuus päeva enne II maailmasõja algust ehk 1939. aasta 25. augustil Pärnus (ESBL ja Vikipeedia pakuvad, et Tallinnas) sündinud keskmaajooksja Ergas Leps.

Viiesena lahkus Ergas Leps väikeses paadis koos vanematega 21. septembril 1944 põlevat Pärnut maha jättes esmalt Saaremaale, sealt Rootsi ja 1950. aastal oma praegusele kodumaale Kanadasse, kus elab Torontos praegugi. Leps on tulnud 800 meetri, 1500 meetri ja ühe miili jooksus aastail 1961-71 kaheksa korda Kanada meistriks, 1000 jardi ja ühe miili jooksus kolm korda USA sisemeistriks. Tema toonastest isiklikest tippmarkidest oli nii mõnigi parem Eesti rekordist, aga muidugi väliseestlase marke NSV Liidu süsteem ei tunnistanud.

Rooma olümpia oli 21-aastasele Ergas Lepsile üldse esimene võistlus väljaspool Kanadat. 800 meetris jõudis ta veerandfinaali ja sai lõpp-protokolli 21. koha, 4 x 400 meetris oli ta Kanada kvartetiga poolfinaalis ning lõpuks kaheksas.

Tokyos 1964. aastal toimunud olümpiamängudel võistles sirbi ja vasaraga lipu all jälle vähem eestlasi, vaid viis (rattur Ants Väravas jäi varumeheks), ja pärnumaalasi nende seas ei olnud. Küll aga võistles oma teisel olümpial Kanada eestlane, Pärnus sündinud ja esimesed eluaastad veetnud Ergas Leps. Seekord oli tema võistlusmaaks 1500 meetrit, milles ta pääses poolfinaali ja sai kokkuvõttes 17. koha.

1968. aasta Mexico suveolümpial võistles NSV Liidu koondises kaks väga tugevate Pärnumaa juurtega, et mitte öelda päris-pärnakat – tõstja Jaan Talts ning sõudja Tiit Helmja.

Jaan Talts sündis 1944. aasta 19. mail Pärnumaal Laiksaare vallas Massiarus ja lõpetas 1963 Tihemetsa põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumi. Sportima hakkas kodutalus Taustel, jätkas kergejõustiku- ja tõstetreeningutega Tihemetsas Paul Paakspuu ning Albert Oja juhendamisel, edasi juba Kiievis sõjaväeteenistuses ja NSV Liidu koondises olles üleliiduliste treenerite käe all. Talts, kes on püstitanud tõstmises 43 maailma-, 53 NSVL-i, 9 olümpia- ja 75 Eesti rekordit, on Pärnumaaga olnud seotud hiljemgi, elades mõni aeg Pärnus ja edasi oma Pärnumaa talus. Tema auks peetakse Tihemetsa Kangi tõstevõistlusi, Tihemetsa ST spordihoones seisab tema pronks- ja maakodus Saulepis graniitkuju.

Oma esimesele olümpiale 1968 Mehhikosse sõitis Jaan Talts oma kaalu favoriidina. Küll aga olid talle tõusnud rivaalid rootslase Bo Johanssoni ja soomlase Kaarlo Kangasniemi näol, viimane oli võtnud 1967. aastal kaheksa rekordiparandust teinud Taltsilt ka kogusumma maailmarekordi. Paraku sekkus Mehhikos spordiväline faktor, sest nagu paljusid teisigi sportlasi tabas Taltsi seal Montezuma kättemaksuks kutsutud nõrgestav kõhutõbi. Nii tuli Talts Mexicost tagasi poolraskekaalus (90 kg) tulemusega 507,5 kg (160 + 150 + 197,5) saadud hõbemedaliga.

Tiit Helmja on kogu oma teadliku elu, ehk vaid mõni Moskva treenerite käe all oldud tippspordiaasta välja arvata, olnud pärnulane. Sündis ta 1945. aasta 19. juulil Pärnumaa Tahkuranna vallas, lõpetas 1972 Pärnu õhtukeskkooli. Sõudmistreeninguid alustas Helmja 1960 Pärnu Dünamos Evi Lepiku juhendamisel ja jätkas 1963 Mihkel Leppiku õpilasena. 1965. aastast treenis Tiit Helmja Moskva treenerite juures, sest see oli ainuvõimalik tee, kui sa polnud just ühepaadimees, vaid hoopis üksikaerusõudja, pääsemiseks NSV Liidu koondisse ning sedakaudu olümpiatele, MM-idele ja EM-idele ehk iga sportlase unistatud suurvõistlustele. Tippkarjäär selja taga, naasis Tiit Helmja kodusesse Pärnu Dünamo klubisse, kust käis veel aastaid veteranina vee peal ja osales vanade paadikaaslastega veteranide maailmameistrivõistlustel.

1968. aasta Mexico olümpial startis Helmja koos hilisema Venemaa spordijuhi Leonid Dratševskiga roolijaga (Igor Rudakov) kahepaadil, kus sai 12. koha. Eelsõidus hakkasid Helmja ja Dratševski 500 meetri järel neljandalt kohalt kahe parema sekka ehk otse poolfinaali püüdlema, kui äkki paadil purunes tull. Lohutus- ehk valiksõidus olid nad kolmandad ja pääsesid sedakaudu siiski poolfinaali, kus paraku õiget sõidurütmi enam ei leitud, lõpetati neljanda ehk esimesena finaali ukse taga. Läbielamiste psüühiline trauma võis olla põhjuseks, miks NSV Liidu roolijaga kahene olümpia B-finaalis ei startinud.

Müncheni olümpial 1972. aastal kuulusid NSV Liidu esindusse teist korda tõstja Jaan Talts ja esimese Eesti vibulaskurina Mati Vaikjärv.

Talts võistles nüüd poolraskekaalu asemel raskekaalus (kuni 110 kg) ja võttis tulemusega 580 kg (210 + 165 + 205) olümpiakulla. Tasub meenutada, et tollal tõstmismaailma valitsenud NSV Liidu neli eelmist kaalu olid lõppenud fiaskoga ja irvhambad aasisid, et ju Talts teeb sellesse ritta viimase olümpiarõnga.

Mati Vaikjärvel oli 54 konkurenti. Lasti harjutust FITA-2 ehk kaks korda 36 noolt nii 90, 70, 50 kui 30 meetri distantsilt. 1972. aasta NSV Liidu selle harjutuse meistrina olümpiakoha teeninud Vaikjärv kogus 2363 silma (496 + 609 + 588 + 670) ja sai 24. koha. Koondisekaaslane, NSV Liidu kauane esinumber Viktor Sidoruk oli 64 silma parema tulemusega seitsmes. Võistlus algas Vaikjärvele hästi, sest poole peal ehk siis, kui kõik distantsid korra läbi lastud, oli ta kaheksandana staadioni suure tabloo peal. Kui aga lasti teist korda 90 meetrilt, purunes Vaikjärve vibu õlg. Võistlus pooleli küll ei jäänud, vibu üritati parandada ning lühematelt maadelt lastes Vaikjärv kosus, aga silmad olid läinud ja nii psüühikas kinni alal on tippvõistlusel peale niisugust õnnetust raske end leida.

1976. aastal Montrealis olid pärnakatest NSV Liidu koondise dressis sõuderegatil võistelnud Raul Arnemann ja Tiit Helmja.

Arnemann alustas sõudetreeninguid 16-aastasena Matti Killingu juures, oli 1971–1976 sõjaväes ja harjutas Moskvas, kuuludes AKSK-sse. Montrealis oli olümpiakevadeks Pärnu naasnud Raul Arnemann NSV Liidu roolijata neljapaadi eessõudja ja teenis pronksmedali. Eelsõidus oli NSVL-i nelik favoriit Saksa DV järel teine nagu ka oma poolfinaalis Norra järel ning finaaliski tuli sakslastele ja norralastele alla vanduda.

Helmja sõudis oma teisel olümpial roolijata kahepaadil koos tartlase Gennadi Kinkoga. Eelsõitudes startinud 15 paatkonna seas oli neil kolmas aeg, mis viis lootustega poolfinaali. Seal paraku tegid Kinko ja Helmja distantsi esimeses pooles kaks „konna“ ehk aeru vette viimisel hoogu pidurdavat viga ning pidid leppima viimase kohaga. B-finaalis näidati küll oma tegelikke võimeid, võites ajaga, mis andnuks A-finaalis ehk medalisõidus koguni hõbeda, aga lohutusfinaali võit tähendas Helmjale ja Kinkole vaid seitsmendat kohta.

Helmja ja Kinko treenerina oli Montrealis (tõsi küll, sõitnud sinna turismigrupi koosseisus) Pärnumaa juurtega Jüri Kurul (sündinud 1924 Tõstamaa vallas, alustas sõudmisega 1948 Pärnu Jahtklubis, oli esimene sõjajärgne Eesti meister ühepaadil, tegutses treenerina 1950ndatel Pärnus, edasi 1960ndatest Tartus).

1980. aasta Moskva olümpial pääses võistlema 11 Eesti sportlast, pärnakatest ainsana vasaraheitja Jüri Tamm.

Tamm alustas sportimist Pärnus 15-aastasena õpetaja Ando Palginõmme innustusel, vasaraheitetreeninguid aga Pärnu spordikooli treeneri Tõnis Luku õpilasena. Lõpetas 1975 Pärnu 1. keskkooli ja läks siis Kiievisse Anatoli Bondartšuki käe alla. Moskva olümpia eel oli Jüri Tamm püstitanud vasaraheites 80.46ga maailmarekordi (üks kahest eestlasest, kelle käes on olnud kergejõustiku maailmarekord). Olümpial olid kolm NSV Liidu koondislast teistest üle, Tamm sai 78.96-ga Juri Sedõhi ja Sergei Litvinovi järel pronksmedali.

Peale Tamme olid Moskva mängudel olümpiapere ametlikud pärnakatest liikmed ka võrkpallikohtunik Ustav Einaste, vibukohtunik Ivo Kukk, olümpia purjeregatil Tallinnas kaldateenistuses Vello Tarem ja Enn Pihla, kaatrijuhina Peeter Sõber ja sisetranspordi dispetšerina Enn Rähn.

Moskva olümpiamängude eel korraldati Eestis viie olümparõnga ja üllate olümpiaideede auks ENSV Suurjooksu nime all 20.–22. juunil 1980 olümpiatule teatejooks. Pärnu rajooni ja Pärnu linna eelnevalt konkurssidel valitud sportlased kandsid olümpiatuld 20. juunil Iklast Pärnusse ja edasi Pärnust Märjamaale.

1980. aasta olümpiatule teatejooksust ehk ENSV Suurjooksust võttis Pärnu rajooni võistkond osa järgmises koosseisus: Anatoli Tšaikovski ja Arne Soobik Kalevipoja kolhoosist, Tiit Reier, Jüri Leesmäe, Leonhard Osila, Vello Vaher ja Harri Uustalu Pärnu KEK-ist, Arnold Schmidt, Priit Anton ja Uno Mällo Tihemetsa Sovhoostehnikumist, Ilmar Taluste Halinga kolhoosist, Enno Juhansoo ja Mare Kalda Vändra kolhoosist, Jüri Aniste ja Erli Aasamets Häädemeeste keskkoolist, Ülo Aud Mistrast, Kalev Lillemets Kilingi-Nõmme Keskkoolist, Arne Raev TREV-ist, Ene Rand-Reier Pärnjõe koolist, Juta Kriisa-Tammai ja Sirje Reier-Tamm Vändra Keskkoolist, Urmi Pärn Pärnu-Jaagupi Keskkoolist ning Juta Simson Lenini-nimelisest kolhoosist.

Pärnu rajooni 23-liikmeline esindus jooksis Iklast Pärnu, kus staier Ilmar Taluste andis olümpiatule tõrviku üle linna esindajale, sõudjast kahekordsele olümplasele Tiit Helmjale ja Pärnu linna esindus jooksis edasi Märjamaale.

Pärnu linna tulesaatjad tõrvikukandja Tiit Helmja kõrval olid Arnold Ruukel (MEK), Anneli Lumiste-Raudsepp (I kk), Heli Lauter-Veskimägi (I kk), Jorma Holm (II kk), Ranno Martinson (II kk), Are Saluri (II kk), Varje Liiv-Tipp (IV kk), Einar Mäesoo (IV kk), Andres Sestverk (REV), Jüri Raudsepp (REV), Lembit Maasing (REV), Villu Vahemets (REV), Ülo Marjak (REV), Saima Rand (REV), Silja Peedimaa (Sindi kk), Arvi Uba (Sindi kk), Ilme Rand (sanatoorium Sõprus), Siiri Särev (kaubandusvalitsus), Kalju Raudjalg (PTK Viisnurk), Värdi Soomann (informatsiooni- ja arvutuskeskus), Toomas Tammsoo (sidesõlm), Toivo Lorvi (piimakombinaat), Eeri Tammik (VSÜ Kalev Pärnu TN) ja Mihhail Birjuk (MEK). Võistkonna kapten oli Priit Neeme (linakombinaat), treener Arno Tänav (Pärnu LNSK). Tulesaatjatel olid varujooksjad Olev Lüütsepp (III kk) ja Aare Algo (II kk).

Moskvast jõudis olümpiatuli Tallinna Balti jaama 19. juulil, oli öö raekojas ja alustas taas jooksjatega teed 20. juuli hommikul Piritale. Suure auna usaldati tule viimise esimene etapp Pärnu linna samale meeskonnale, kes Suurjooksul 20. juunil tõrviku Pärnust Märjamaale viis. Tõrvikukandjana väljus Tallinna raekojast Mexico ja Montreali mängudel sõudnud Tiit Helmja (KS Dünamo EV), kel oli juhtumisi 19. juulil sünnipäev.

1984. aasta Los Angelese olümpial NSV Liit koos oma jüngritega teatavasti vastukäiguks Afganistani sõja eest Moskva mänge boikoteerinud Lääne riikidele ei osalenud.

1988. aastal Soulis oli viimane suveolümpia, kus eestlased võistlesid NSV Liidu lipu all. Pärnumaalastest võistlesid seal oma paljudest esimesel olümpial sõudja Jüri Jaanson, oma teistel mängudel vasaraheitja Jüri Tamm ning ära võiks ehk märkida ka, et Soulis naiste trekisõidus kulla teeninud Erika Salumäe on sündinud 11. juunil 1962. aastal Pärnus ja on end mitmel korral avalikult sünnilt pärnakaks nimetanud.

Jüri Jaanson oli tulnud 1987. aastal NSV Liidu meistriks ühepaadil, kuid tõsteti Nikolai Tšuprinaga paarisaerukahesesse, mis alguses rahvusvahelisi võite korjas, siis aga järjest kehvemaks jäi. Lõpuks teenis Jaanson olümpiakoha ikkagi ühesel. Soulis alustas ta eelsõidu kolmanda kohaga, lohutussõidu võitis, poolfinaalis oli viimane. B-finaalis juhtis pikka aega, aga lõpus läks kolmekordne olümpiavõitja Pertti Karppinen mööda ja Jaansonile kuulus kaheksas koht.

Vasaraheites oli küll üks olümpia vahele jäänud, aga kolm kõvemat endiselt need, kes Moskvaski. Tamm, kel vahepealsest ajast ette näidata MM-hõbe, sai 81.16-ga oma teise olümpiapronksi. Kuld kuulus Soulis Litvinovile, hõbe Sedõhile.

Võistlejate kõrval oli Soulis Jüri Jaansonit treenerina aidanud, olümpiale üleliidulise turismigrupi koosseisus sõitnud Mihkel Leppik.

1992 Barcelona oli 1936 ja Berliini järel esimene, kus Eesti taas ise ja oma sinimustvalge all esines. Oma kolmandal olümpial võistles vasaraheitja Jüri Tamm, Eesti sõudepealinn Pärnu oli esindatud koguni kuue sportlasega: ühepaadil startis Jüri Jaanson, paarisaerukahesel Roman Lutoškin ja Priit Tasane, roolijata neljases istusid pärnakad Marek Avamere, Toomas Vilpart, Tarmo Virkus ja narvalane Vjatšeslav Divonin.

1991. aastal Kiievist tagasi Eestisse kolinud Tamm heitis 1992. aasta kevadel Eesti rekordi 81.86, millega oli enne Barcelonat maailma edetabelis kuues. Olümpial pääses ta eelvõistluselt edasi neljandana, lõppvõistlusel heitis ta end viimase katse 77.72-ga viiendaks.

Jüri Jaanson oli kahe olümpia vahepeal tulnud 1990. aastal maailmameistriks. Barcelona olümpiakanalil oli Jaanson eelsõidus teine, mis tähendas lohutussõitu kukkumist. Selle võitis Jaanson vanameister Pertti Karppineni ees. Poolfinaali lõpetas Jaanson teisena, tagades finaalikoha. Medalisõidus oli Jaanson viies.

Roman Lutoškin ja Priit Tasane sobinuks parameetritelt pigem kergekaalusõudmisse, aga üllatasid olümpial 19 absoluutklassi paariskaheste seas. Eelsõidus olid nad neljandad, lohutus- ehk valiksõidus teised ja pääsesid poolfinaali. Oma poolfinaalis said Lutoškin-Tasane teise koha ja pääsesid finaali. Seal olid nad veel poolel maal viimased ehk kuuendad, siis hakkasid tempot tõstma ja jäid vaid 0,52 sekundi ehk mõne meetri kaugusele olümpiapronksidest.

Eesti roolijata neljane Avamere, Vilparti ja Virkusega oli eelsõidus kindlalt viie hulgas viimane nagu ka järgnenud lohutussõidus. C-finaalis õnnestus võita rumeenlasi, nii tuli 13. ehk eelviimane koht.

Eesti sõudekoondise treener Barcelonas oli Matti Killing, Jaansoni treener Mihkel Leppik, autojuht Arvo Loorits.

Pärnus sündinud trekisprinter Erika Salumäe sai Barcelonas valepidi vardas sinimustvalge all oma teise olümpiakulla.

1996. aasta Atlanta olümpial oli Pärnumaaga seotud sportlasi koguni viielt alalt. Sõudmises oli seekord ainsana esindatud Jüri Jaanson, kergejõustikuareenil käis taas vasaraheitja Jüri Tamm, rannavõrkpallis võistles koos Kaido Kreeniga Avo Keel, Eesti epeenaiskonda kuulus Merle Esken. Veel võistlesid Pärnut sünnilinnana nimetav trekisprinter Erika Salumäe ja Tihemetsa tehnikumi lõpetanud saarlasest maanteerattur Andres Lauk.

Jaanson oli Atlantas eelsõidus viies, esimeses vahesõidus neljas, järgmises etapis kolmas ja C-finaalis, kuhu ta langes, kuues ehk viimane. Kokku 21 ühepaadimehe seas 18. koht.

Jüri Tamme tulemuseks jäi tema neljandal olümpial 73.16, mis lõppvõistlusele ehk 12 sekka ei viinud.

Avo Keel ja Kaido Kreen kaotasid rannavolleturniiri avaringis 8:15 prantslastele ja lohutusringis 2:15 norralastele ning said 24 olümpiale lubatud meespaari seas 17.-24. koha.

Merle Esken oli olümpial viienda koha saanud Eesti epeenaiskonna (Oksana Jermakova, Heidi Rohi, Maarika Võsu) varuvõistleja, kes ei saanud sellest staatusest tingitult osaleda ka individuaalturniiril.

Pärnumaalastest osalesid akrediteeritutena Atlanta olümpial ka rannavollepaari treener Andrei Ojamets ja Pärnu Postimehe spordireporter Enn Hallik.

2000. aastal oli suveolümpia Sydneys. Pärnulasi võistles seal kaks – ühepaadisõudja Jüri Jaanson ja Finn-klassi purjetaja Imre Taveter.

Jaanson alustas Sydneys eelsõidu kolmanda kohaga, järgnenud valiksõidu võitis ja jõudis poolfinaali, kust lunastas kolmanda kohaga finaalipääsme. Finaalis alustas võimsalt, aga lõpuni ei kestnud, oli kuues.

Taveter teenis Sydney olümpial Finn-klassi purjetamises 22. koha, parim sõidukoht oli üheksas.

Taveteri abilisena oli Ateena olümpiale akrediteeritud pärnulane Dag Trink. Olümpia pressikeskuses töötas Enn Hallik Pärnu Postimehest.

Ateena mängudel 2004 võistles Pärnumaa sportlasi koguni seitse: kergejõustiklastest odaviskaja Moonika Aava ja Pärnu-Jaagupist Pärnu Altiusse tulnud ning Ando Palginõmme juures algõpetust saanud kettaheitja Gerd Kanter, purjetaja Imre Taveter ning sõudjad Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä ja Oleg Vinogradov.

Aava viskas kvalifikatsioonivõistlusel oda 54.96, mis põhivõistlusele ei viinud ja andis kokkuvõttes 33. koha. Kanter sai oma esimesel olümpial kettaheite kvalifikatsioonis kirja 60.05, mis lõppvõistlusele ei viinud ja andis kokkuvõttes 19. koha.

Taveteri kohad sõitudes olid 18.–25. ja kokkuvõttes teenis ta Finn-klassis 25. koha.

Jaanson võitis oma viiendal olümpial võimsalt eelsõidu, kogu ühepaatide võistluse parimat aega näidates poolfinaali ja sai finaalis norralase Olaf Tufte järel hõbemedali.

Tõnu Endrekson sõudis Ateenas paarisaerukahesel koos narvalase Leonid Guloviga. Eelsõidust said nad kolmanda kohaga edasi, poolfinaalist viis teine koht finaali, kus Endrekson ja Gulov lõpetasid neljandana.

Andrei Jämsä ja Oleg Vinogradov sõudsid paarisaeruneljasel koos narvalase Andrei Šilini ja Igor Kuzminiga. Eelsõidust viis teine koht poolfinaali, kus jäädi napilt neljandaks. B-finaalis kuulus Eesti paadile kolmas, kokku seega üheksas koht.

Eesti sõudedelegatsiooni juht Ateena mängudel oli Eesti Sõudeliidu peasekretär, Pärnu juurtega Jaan Tults, massöör oli pärnulanna Ulvi Veiden. Taas oli akrediteeritud ajakirjanik Enn Hallik.

2008. aasta Pekingi olümpial oli pärnakaid võistlemas koguni tosin. Need olid Vändrast kasvanud jalgratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe, kergejõustiklased Moonika Aava, Mikk Pahapill ja Gerd Kanter, rannavõrkpallurid Kristjan Kais ja Rivo Vesik ning sõudjad Tõnu Endrekson, Jüri Jaanson, Andrei Jämsä, Allar Raja ja Kaspar Taimsoo. Kanter oli küll viimastel aastatel tõusnud tippu juba Tallinnas elades ja treenides, ka Pahapill oli pigem pärit ja alustanud isa juures Häädemeestel kui Pärnumaal ässaks saanud. Samal ajal Taimsoo oli küll alustanud ja jäänud klubiliselt viljandlaseks, aga treenis ja elas juba rohkem Pärnus. Lugegem neid siiski reservatsioonidega omadeks.

Taaramäe oli Pekingis grupisõidus 16. ja eraldistardist sõidus 47., Kangert 68.

Kanter, kes oli Pekingi olümpiahooajal kettaheitemaailma ülivõimas valitseja, kindlustas kvalifikatsiooni teises voorus 64.66ga edasipääsu lõppvõistlusele. Seal heitis ta neljandas voorus 68.82, millest piisas olümpiakullaks. Moonika Aava viskas kvalifikatsiooniringis oda 56.94, mis lõppvõistlusele ei viinud ja andis kokku 26. koha. Mikk Pahapill oli kümnevõistluses 8178 punktiga 11.

Kristjan Kais ja Rivo Vesik kaotasid rannavõrkpalli alagrupiturniiril 0:2 hispaanlastele, 1:2 hiinlastele ja austerlastele ning jäid jagama 19. kohta.

Jüri Jaanson sõudis oma kuuendal(!) olümpial paarisaerukaheses koos Tõnu Endreksoniga. Oma eelsõidust said nad edasi kolmandana, poolfinaalist finaali teisena ja teise ehk hõbemedali omanikena finišeerisid ka finaalis Austraalia järel ja vaid 5 sekundisajandikuga Suurbritannia ees.

Allar Raja ja Kaspar Taimsoo istusid paarisaeruneljases paadis koos narvalaste Igor Kuzmini ja Vladimir Latiniga. Eelsõidus jäid nad neljandaks ehk esimestena otse poolfinaali pääsust ilma, lohutus- ehk valiksõidu võitsid, poolfinaalis olid jälle esimesed A-finaali pääsu ukse taga, B-finaalis kolmandad ja kokkuvõttes üheksandad.

Andrei Jämsä võttis Jaansoni asemel koha sisse ühepaadis. Olümpia eelsõidus kvalifitseerus ta neljandana veerandfinaali, seal oma sõidus samuti neljandana C/D finaalide poolfinaali. C/D poolfinaalis oli Jämsä teine, C-finaalis viies ja kokku seega Pekingi olümpia 17. ühepaadimees.

Peale võistlejate olid pärnakatest akrediteeritutena Pekingi olümpial delegatsiooni juhina Jaan Tults, Jüri Jaansoni treenerist abikaasa Tatjana, neljapaadi treener Matti Killing, sõudjate massöör Ulvi Veiden ja Pärnu Postimehe ajakirjanik Enn Hallik.

2012. aastal Londonis võistlesid pärnumaalastest või Pärnumaaga seotuist sõudjad Tõnu Endrekson, Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Geir Suursild, vibulaskja Reena Pärnat ning kettaheitja Gerd Kanter.

Jämsä, Raja, Endrekson ja Taimsoo olid paarisaeruneljasel oma eelsõidus teised nagu ka järgnenud poolfinaalis. Finaalis kuulus neile neljas koht. Suursild, kes sõitis paarisaerukahest koos tallinlase Jüri-Mikk Udamiga, jäi neljandaks ehk viimaseks nii eelsõidus kui valiksõidus ja neile kuulus 13. ehk viimane koht.

Reena Pärnat oli vibulaskmise eelringis 621 silmaga 52., kaotas olümpiaringis ehk duell-laskmise esimeses voorus 1 : 7 mehhiklannale ja jäi jagama 33. kohta.

Kanter sai kettaheite eelvõistluselt edasi tulemusega 66.39, heitis finaalvõistlusel 68.03 ja teenis pronksmedali.

Olümpial töötasid sõudedelegatsiooni juhina Jaan Tults, sõudjate treenerina Matti Killing, füsioterapeudi-massöörina Katrin Vares ja ajakirjanikuna Enn Hallik.

2016. aasta suveolümpiale Rio de Janeirosse sõitsid pärnumaalastest sõudjad Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson ja varumehena Sten-Erik Anderson, kergejõustiklased Gerd Kanter, Jaak-Heinrich Jagor, Liina Laasma ja Roman Fosti ning jalgratturid Rein Taaramäe ja Tanel Kangert.

Jämsä, Raja, Endrekson ja Taimsoo võitsid oma paarisaeruneljaste eelsõidu, said otse finaali ja finišeerisid seal pronksimeestena Saksamaa ja Austraalia järel. Anderson võistelda ei saanud.

Gerd Kanter sai oma neljanda olümpia kettaheite eelvõistluselt edasi tulemusega 64.02. Lõppvõistlusel läks ta pangale, üritades parimat kohe avakatsetel ja esimesel katsel heidetud 65.10ga viienda koha.

Jaak-Heinrich Jagor sai Rio olümpia 400 meetri tõkkejooksus oma eeljooksus ajaga 49,78 neljanda koha, jäädes viimasena järgmisse ringi pääsnust maha vaid ühe sajandiksekundiga. Odaviskaja Liina Laasma sai kvalifikatsioonivõistlusel kirja 58.06, millest põhivõistluseks ei piisanud, ja kirja läks 20. koht. Roman Fosti maratonijooksu aeg oli 2;19.26 ja koht 61.

Jalgrattureist sai Tanel Kangert Rio de Janeiro grupisõidus üheksanda koha, Rein Taaramäe katkestas.

Sõudjate treener oli Rio de Janeiros Matti Killing, füsioterapeut-massöör Liisbet Puust.

Fotod: Vikipeedia, erakogud

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com