Niisiis tegeldi Pärnus vehklemisega juba 1940. aastate lõpus ning võideti ka esimesed autasud. Vaabo Kalbus (sündinud 1934), pärnakast vehkleja, vehklemistreener, Pärnu laste ning noorte spordikooli direktor, veteranvehkleja, pensionär:

„1950. aasta suve hakul astusin Pärnus võimlast mööda minnes harjumuspäraselt sisse, sest midagi seal ju alati toimus. Nägin erakordset pilti – võimla oli täis liikumist, valgeid ülikondi, maske, relvade tärinat ja kohtunike käsklusi. Käisid vabariigi noorte vehklemismeistrivõistlused.

Sama aasta sügisel sai minust kõrval asunud Koidula kooli 8. klassi õpilane. Kui omal käel koolimajaga tutvusin, juhtusin aula poolavatud ukse vahelt nägema vehklemistundi. Asi oli otsustatud – tahan ka! Ees oli kuus vanemate klasside poissi: August Luur, Veljo Kalep, vennad Feofanovid, Harry Kull, Ahto Piiskop ja Endel Must. Kõik minust aastat kaks või kolm vanemad, sündinud 1931- 1932. Vastu võeti sõbralikult, kõik õpetasid mulle kordamööda vehklemise põhialuseid võistlusseisu, relva hoidu ja käsitsemist.“

Selgituseks – August Luur ehk Luuri Kusti oli hiljem Tartu Edasis ja kirjastuses Kunst üle Eesti tuntud kultuuriajakirjanik, Veljo Kalep üheksakordne Eesti sõudemeister, poliitvang ja emigrant, Feofanovid on Pärnu edukas ja jõukas, olulist osa kesklinnast omanud, aga ka sporti teinud ja toetanud pere, Kulli kui tuntud ja hinnatud arsti nime ees seisis alati austav „doktor“.

„Treeningud jäidki toimuma Koidula kooli aula läikival ja libedal parkettpõrandal. Mitte kooli kõrval asuvas vanast püssirohukeldrist Pärnu esimeseks ja kaua aega ainsaks võimlaks ehitatud tornikestega maja saalis, kus olidki toimunud mu meeli erutanud vehklemisvõistlused. Võimla oli hommikust hilisõhtuni hõivatud kooli võimlemistundide, kooli ja linna mitme spordiala võistkondade treeningute, igat liiki ja taset võistlustega.

Meil oli kasutada neli puhvaika-rinnakaitset, mis tähendas, et paarisharjutusi ja õppevõistlusi sai korraga teha neli vehklejat, kuigi maske oli kuus. Florette oli meil kümne ümber ja veel kaks karabiini elastsete tääkidega. Täägivõitlus, mille varustuse juurde kuulus veel poksikinnas käe kaitseks löökide eest, oli nõukogude ajal arvestatav vehklemisala.

Treeneriks oli meil Raul Blumenfeldt, keda meenutan kui hästi soliidset ja autoriteetset vehklemisõpetajat. Peale vehklemise tehnika-taktika selgitas ta ka „vehklemise fraasi“ sisu ning selle lugemist ja tõlgendamisvõimalusi kohtuniku poolt. Oli juttu ka vehklemise kui kahevõitluse eetikast ja vehkleja käitumisest ning väljanägemisest nii rajal kui väljaspool seda.“

Mis Blumenfeldtisse puutub, siis oli see mees nagu orkester, sõjajärgseil aastail ka Pärnu paremaid tennisemängijaid, kes mahtus Eesti edetabelitesse.

Kalbus jätkab: „Esimesel aastal sain koos vanemate poistega käia võistlustel ainult ühe korra Haapsalus. Kuidas läks teistel, polnud aega jälgida, aga mina tegin vastastele torkeid ainult alagrupis ja vähem, kui ise sisse sain. Võistluste lõpuõhtul olid kooli aulas pidu ja tants. Meie poisid tantsida ei osanud, daamide valsi ajal olime kogu meeskonnaga saalist kadunud ja järgmisteks lugudeks jälle tagasi. Oli teada, et Haapsalu treenerid olid tantsuõpetajad ja tüdrukud head tantsijad.

1952. aastal olid Pärnus veel ühed vabariiklikud meistrivõistlused, kust on meelde jäänud õde-venda Raudsepad ja tõmmu Joan Ilves Viljandist.

Sügisel olin esimeses vehklemistunnis ainuke, sest poisid olid kas kooli lõpetanud või spordiala vahetanud. Võib-olla nad teadsid, et lahkub ka treener. Blumenfeldt lõpetaski treeneritöö, andis relvakapi võtme minu kätte ja ütles, et tegutseksime edasi omal jõul ning nõul.

Grupi sain kokku oma klassi poistest ja tüdrukutest. Ligi kaks aastat käisid trennis Kadri Erm ja Ingrid Ruus, vähem kui aasta pidasid vastu Avo Kaljulaid ja Dmitri Sergejev. Uudistamas käisid veel pinginaaber Elmo Endrekson, Ants Raud ja mõned tüdrukud. Noorematest liitusid grupiga Malle Tamm ja Maarja Sang.

Tegimegi siis kord-kaks nädalas trenni, harjutasime hoolega võistlusteks. Varustusega oli nii, et oli see, mis Blumenfeldti ajast, ja see tähendas lõputut relvade parandamist, tinutamist, keevitamist. Mitmel korral tuli relva purunemisel kohtumise lõpetamiseks asendust laenata vastasvõistkonnalt, ka Haapsalu omadelt. Võistlusülikonnaks olid dressipüksid ja kohustusliku valge „kurtka“ asemel valge sviiter.

Kahel järgmisel aastal käisime julgelt võistlemas Haapsalus, korra Valgas koolinoorte spartakiaadil ja Rakveres vabariigi noorte meistrivõistlustel. Finaalidesse asja ei olnud, aga ei olnud ka kaotusekibedust, sest vehklemise, võistlussõitude ja võistlustega saadud positiivsed elamused ja emotsioonid olid suures ülekaalus.“

1954. aasta suvega lõppes Pärnu vehklemisspordi nõukogudeaegne esimene ring. Vaabo Kalbus läks Leningradi Lesgafti-nimelisse kehakultuuriinstituuti ja teisedki Pärnu noorvehklejad läksid kes kuhu. Pärnu vehklemise teist ringi andis oodata paarkümmend aastat.

Siinkohal ei saa me Pärnumaa vehklemisajalugu käsitledes mööda Eesti selle ala suurkujust, et mitte öelda isast Endel Nelisest. 1925. aastal Läänemaal Pärnu ja Haapsalu vahel Karuse vallas sündinud ja Pärnus kasvanud Nelis õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mobiliseeriti aasta enne lõpetamist (sai lõputunnistuse hiljem eksternina) Saksa armee Eesti Leegioni. Õppis 1946-1947 Leningradis Lesgafti-nimelises kehakultuuriinstituudis ja lõpetas 1950. aastal Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, kust sai ka oma vehklemispisiku. 1950. aastast töötas Nelis Haapsalus kehalise kasvatuse õpetaja ja vehklemistreenerina.

Kas tingitud sellest, et Pärnus Blumenfeldti õpetusel 1948. aastast veidi vehklemisega tegeleti või siis kuidagi seotult Haapsallu tööle läinud pärnaka Endel Nelisega, aga Eesti 1950. ja 1952. aasta vehklemismeistrivõistlused peeti Pärnus.

Eesti vehklemise raamatus (Gunnar Press, 2018) on kirjas, et Nelis põgenes Saksa väest ja ilmus välja Haapsalus. Tegelikult tahtnud ta jääda oma poisipõlvelinna Pärnusse, kus ka elamiseks väike maja olemas. Miks ta pärnakaks ei jäänud (võib-olla oleks nüüd Pärnu Eesti vehklemispealinn, mitte Haapsalu?), selle kohta on kõlanud kaks versiooni. Neist üks väidab, et äsja naise võtnud Nelise noorele kaasale ei leidunud Pärnus otsustamishetkel head rakendust. Teise versiooni järgi kartis Endel Nelis, et Pärnus, kus ta üles kasvas, tuntakse teda liiga hästi, teatatakse „kuhu vaja“, ja Saksa mundris võidelnud meestega võis „karm, kuid õiglane“ nõukogude võim veel mõndagi ette võtta.

Endel Nelise treeneritööd jätkav tütar Helen Nelis-Naukas on väitnud, et kui ohud möödas ja Leningradi ning Tartu ülikoolid läbi, mõtles isa veel kord Pärnu kolimisele, aga siis polnud enam võimalik oma Haapsalu õpilastest loobuda.

Jälje Endel Nelis oma noorpõlvelinna siiski jättis ja saatuse sõrme tahtel see ka üles leiti. Nimelt tehti tema elust kõneleva mängufilmi „Vehkleja“ suurem osa vehklemisvõtteid kunagise Pärnu Koidula kooli võimlas ehk samas ajaloohõngulises püssirohukeldris. Saalis, kus säilinud peaaegu sajandi vanune interjöör.

Niisiis vajus Pärnu vehklemine viiekümnendate keskel Kalbuse sõnul nulli, kui esimene entusiastide seltskond kodunt välja lendas või muud huvid leidis.

Kakskümmend aastat hiljem tekkis lootus vehklemise taaselustamiseks. Pärnusse oli töökoha leidnud mitu kõrgkooli lõpetanud kogenud ja nimekat Haapsalu vehklejat. Vaabo Kalbus oli Leningradist ja Komist tagasi, otsis Tallinnas ja Tartus perele kodu ning endale töökohta. Tallinnas sai Kalbus oma esimesed ja viimased vabariiklikud vehklemismedalid: 1959 Tallinna floretimeeskonnas Eesti meistrikulla ja 1961 samas relvaliigis individuaalse hõbeda. Leningradi aegu meenutas Burevestniku meistri medal.

Kalbus on küllaltki erakordse elu- ja sporditeega, mida ei saa jätta kirjeldamata. 1934. aastal Rakveres sündinud poiss kaotas 1941. aastal juuniküüditatuna ema ja sattus Tomski oblasti Aipolovo lastekodusse. Õppis vene koolis 1941-1946 Tomski oblastis kuni tagasisõiduni kodumaale. 1954. aastal lõpetas Pärnu 2. ehk Koidula-nimelise keskkooli ja 1958 Leningradis Lesgafti-nimelise kehakultuuriinstituudi.

Aastail 1948-1952 Pärnus koolipoisina mängis Vaabo Kalbus spordikoolis Bernhard Lõhmuse juures võrkpalli ja 1951-1954 sõudis Pärnu Spartakis Mihkel Leppiku esimeses üksikaeruneljases. Kuulus 1952-1954 Eesti sõudekoondisse ja tegi NSV Liidu sõudekeskustele ringi peale. Spartaki üleliiduliste meistrivõistluste ajal Leningradis leidis Kalbus olevat õige momendi anda sisse paberid kehakultuuriinstituuti ja teha eksamid. Tegi seda omal riisikol, ENSV haridusministeeriumi teadmise ja saatekirjata. Aga sai sisse, stipendiumi ja ühiselamukoha, lõpetas kiitusega ja sai vaba suunamise ENSV haridusministeeriumi alluvusse.

Tollal kehtis seadus, et töökoha taotlemisel tuleb esitada elukoha tõend ja selle saamiseks on vajalik töökoha tõend. Kalbusel polnud ei üht ega teist, ent vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi (VÕT) direktor Valsiner leidis lahenduse ning liidulise kõrghariduse, vene keele oskuse, autojuhiloa ja nooremleitnandi auastmega vallaline noormees sobib igati kehalise kasvatuse kabineti juhatajaks. Töökoht vormistati päevaga, ametiühing pani Kalbuse korteritaotlejate järjekorda kolmandaks ning kolmas ta kõik need VÕT-i aastad 1959-1962 ta seal ka oli.

Sel ajal treenis ja võistles Kalbus ka ise (oli Eesti vehklemiskoondises 1959-1961) ja juhendas epees Tallinna viievõistlejaid. Ta oli floretis ENSV koondise liige I üleliidulisel rahvaste spartakiaadil 1960. aastal. Suurvõistlusele eelnes ligi kuuajaline treeninglaager Sindis ja see huvitav laager oli vanema põlvkonna vehklejatele viimane. Spartakiaadil esinesid vehklejad nõrgalt ja seejärel algas Eestis relvaliikide ja rahatoe järkjärguline kärpimine ning noortele panustamine.

Vehklemise sellises seisus tuli Eestisse Lvovist tööle Klavdi Jadlovski. Aasta-paariga nullis ta Tallinnas kõik relvaliigid peale epee. Epee sai ainuõiguse esindada Eesti vehklemist ja selle õiguse kasutamist dikteeris vehklemise peatreener Jadlovski praktiliselt ainuisikuliselt. Ning seda nii Kalevis kui ka Dünamos, nii Tallinnas kui ka Tartus.

Teiseks rahvaste spartakiaadiks valmistuti juba Jadlovski plaani järgi Keilas. Terve võistkond kolmes relvaliigis koosnes Jadlovski õpilastest. Põhitöö käis epees ja see tasus end spartakiaadil ära auväärse viienda kohaga. Et spordikomitee märkis tunnustavalt ära ka abitreenerid Toomas Liivaku ja Vaabo Kalbuse, jõudis asjaosalisteni juhuslikult ja alles kuu aega hiljem.

Kalbusel tuli seega oma Tallinna-aegadel treenerina kokku puutuda nii Nelise kui ka suure vehklemisspetsi, aga inimesena uskumatult vastuolulise Klavdi Jadlovskiga, kellega nad olid ühe aasta mehed.

„Õpipoisi ja selli aeg Jadlovski juures oli kasulik, sest ta õpetas meid välja põhimõttel meistrid-sellid-õpipoisid,“ räägib Kalbus. „Kerge see ei olnud. Kui hakkasid pead tõstma ja isiksust ilmutama, tõmbas Jadlovski pidurit. Ta oli töökiusaja, kes tegi palju, et töö oleks resultatiivne ja temale tulus ning kasulik. Tegi kõik, et olla raha juures, oma huvides teisi ära kasutada ja varjutada, intrigeerida, tülli ajada. Kuninga kõrval pidid kõik teised alasti seisma.“

Kalbus töötas Leningradi kõrgkoolist tulles niisiis 1959–1962 vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi kehalise kasvatuse kabineti juhataja ja Nooruse aseesimehena, 1962–1964 oli Vorkutas (Komi ANSV) vehklemistreener ja kooliõpetaja, 1964–1966 kehalise kasvatuse õpetaja Tallinna 14. ja Lagedi koolis ning 1978–1981 Pärnu 4. keskkoolis. Oli 1966–1969 Dünamos, 1969–1971 Kalevi LNSK-s, 1971–1973 Tallinna Mererajooni LNSK-s (siis grupis ka näiteks üks hilisemaid Pärnu haridusjuhte Indrek Alekõrs, kultuuriminister Raul Viiese poeg Vladimir, Peeter Lorents jt), 1973–1978 Tartu LNSK-s ja 1981–1986 Pärnu LNSK-s vehklemistreener. Vaabo Kalbus osales treenerina Minneapolise, Barcelona ja Oslo eriolümpial käinud Eesti võistlejate ettevalmistamisel.

Tallinn ja Tartu õppinud vehklemistreenerile Kalbusele korterit anda ei suutnud. Samal ajal oli Sauga sovhoosi agronoom, hilisem direktor ja ilmatark Ilmar Tiismaa Pärnu 4. keskkooli kolmanda korruse koridoris alustanud vehklemise õpetamist oma pojale ning poja sõpradele. Seltskond kasvas ja varsti pidi Tiismaa kutsuma appi teise haapsallase, Pärnu Tarbijate Kooperatiivi kaubatundja Mare Nupu. Kolmandana liitus veel üks Haapsalu mees, Pärnu KEK-i insener Veljo Maldur.

Pärnu entusiastlike vehklejate grupp tegutses kolme treeneri juhendamisel ligi kaks aastat, nõudes järjest rohkem aega, tööd ja tähelepanu. Hakati otsima abijõudu ja kutse sai ka parasjagu Tartus töötanud Vaabo Kalbus. Tiismaa lubas elamispinna ja 1978. aasta sügisel tuligi Kalbus perega Pärnu. Aga mitte vehklemistreeneriks, vaid 4. keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks elukohaga Pärnu MEKi ühiselamus ehk „Tibulas“. Tiismaa edutamine rajooni täitevkomitee osakonnajuhatajaks oli nullinud tema võimu majandi kortereid suunata. Ka vehklemisosakonna avamine Pärnu spordikoolis takerdus ja sai teoks alles 1981. aastal. Seega kutsujate lubadused ja tulija lootused päris tõrgeteta ei täitunud.

Kalbus liitus Tiismaa, Nupu ja Malduriga, komplekteeris esialgu kaks gruppi eesti ja vene kooli õpilastest. Alustas floretiga, läks üle epeele ja tegi ilmselt õigesti, sest noorem, kolmas grupp vasakukäelisi võitis kolme aasta pärast Himki rahvusvahelise turniiri.

„Epeepoisid võistlesid rahuldavalt, jõudsid Eestis noorte seas poolfinaali. Haapsalul ja Tallinnal, ka Tartul oli epeevehklemises mitmeaastane eduseis, aga meie omadest võistlesid juba paariaastase harjutamise järel isegi finaalide tasandil Aivar Paalberg ja Margus Laas, poolfinaalidesse jõudsid Märt Laak, Ain Hinsberg ja aeg-ajalt teisedki. Vasakukäeline Aivar Paalberg oli Eesti noorte neljaliikmelise epeekoondise pidev esimene varuliige. Seda peab siiski märkima, et auhinnakohad Eestis jagunesid siiski vanade kantside Haapsalu, Tallinna ja Tartu vahel,“ meenutab Kalbus.

Pärnu vehklemise teine algus oli niisiis 1977-1978 paiku ja alustajateks olid Haapsalust pärit ning seega Endel Nelise kooli saanud, lisaks kõrgkoolide ajal Tartus või Tallinnas arenenud Ilmar Tiismaa, Mare Nupp ja Veljo Maldur. Neil oli ka juba medaleid, mida ette näidata: Mare Nupp oli floretis Eesti 1961. aasta naiskondlik ja 1962. aasta individuaalne meister, Veljo Maldur 1954. aasta NSVL meistrivõistlustel epee võistkondlik kuues, epees 1961 ja floretis 1962 Eesti võistkondlik kuld, individuaalselt 1955 Eesti epeekuld, 1956 pronks ja 1958 hõbe.

Kuidas Veljo Maldur (sündinud 1936) Pärnu sattus ja siin vehklemisele teise alguse andis, räägib ta ise.

„Pärit olen Ristilt, aga keskkoolis käisin Haapsalus ja seal hakkasin ka vehklema. Paar trenni sain Endel Neliselt, aga tema tegeles küll rohkem tüdrukutega. Minu trumpideks olid hea stardikiirendus ja reaktsioon – vastane tuli ründama, aga ma jõudsin ikka teda enne torgata. See kompenseeris mu lühikest 180-sentimeetrist kasvu, vehklemises peaks vähemalt 190 olema.

Edasi kujunes elu nii, et läksin esimesest naisest lahku ja kolisin teise naise ning lastega Sinti ühiselamutuppa. Tööle sain Pärnu Ehitusvalitsusse ja kui see ära kaotati, siis 1977. aasta paiku Pärnu KEK-i, kus olin pensionini tehnikaosakonna insener. Tööle võttis mind juhataja Gennadi Terri, keda tundsin juba üliõpilaste ehitusmaleva ajast. Ma olin komandör Karl Adamsoni juures EÜE peainsener, me panime Terri ühe Kasahstani rühma juhiks ja sealt see tutvus. Terrile olen tänulik, tema toetas sporti, sealhulgas vehklemist väga.

Vehklemisega taasalustasin Pärnus seitsmekümnendate teises pooles mina. Esmalt võtsin kontakti sovhoosidirektor Ilmar Tiismaaga. Tema oli ostnud vehklemiskraami kokku, aga treenerit temast  polnud, oli rohkem hurraa-mees. Lapsepõlves oli Tiismaa natuke espadroni teinud, aga ega tal erilist taset olnud, veteranidegi seas ta eriti ei võitnud.

Esimene abiline oli mul Mare Nupp, tema oli füüsiliselt väga tugev, olnud Eesti tipus ja tuli pärnakana veel kolmekordseks Eesti veteranide meistriks. Minul õnnestus vaid korra veteranidest võita.

Me saime Pärnu 4. keskkoolis ühe ruumi ja seal alustasime treeningutega. Mul oli epeegrupp, nendest poistest tulid hiljem Eestis kolme parema sekka Paalberg, Laas ja Hinsberg. Varsti tellisime Vaabo Kalbuse Tartust Pärnusse. Aitasime tal korterit saada ja tema jäigi vehklemist vedama.

KEK-i kaudu õnnestus osta uut varustust – meil olid elektriepeed koos torkeid näitava aparaadiga, Tallinnast muretsesin ka vasest vehklemisrajad.

Haapsalust tõime Pärnusse Uno Koorti. Vehelda ta oskas, oli mitmekordne Eesti meister. Koort hakkas esmalt tegelema floreti ja poiste espadroniga. Peab ütlema, et niikaua, kui tema Pärnus vehklemist vedas, siin see spordiala ka edenes. Kõige kõrgemale, MM-i pronksini ja olümpiale jõudis muidugi Merle Esken, aga ka Paalbergi-plika, kellega ta koos Tallinna läks, oli andekas.

Kalbus treenis floretiste, mina tüdrukuid eriti ei õpetanud. Siis tuli meile abiks ja töötas tükk aega treenerina Tartus kehakultuuri lõpetanud meie oma kasvandik Margus Laas. Mingil ajal võeti minult Dünamost 40-rublane kuutasu ära põhjendusega, et Maldur ei tegevat tööd. Vihastasin, lõin käega ja lõpetasin. Merle oli ka juba ammu mujal. Lootsin küll, et Kalbus ja teised teevad tööd edasi, aga nii ei läinud. Varustus tassiti laiali, ka meie töökojast ja masinatest ei jäänud midagi alles. Nii Pärnu vehklemine lõpetaski.“

„Nemad kolm, Maldur, Nupp ja Tiismaa, kutsusid mind tõesti Tartust Pärnusse treeneriks ja 1978. aastal tulingi. Aga mitte otseselt treeneriks, vaid 4. keskkooli õpetajaks,“ räägib Pärnus oma meelisalaga viiekümnendatel alustanud ja edasi Tallinnas vehklemiskooli saanud Kalbus. „Tallinna maanteel 4. keskkooli, nüüd Ülejõe põhikooli ülemises väikeses saalis lubati vehelda. Tiismaal ja Malduril olid laste grupid, mina võtsin ka.“

Huvitav on märkida, et Pärnu kõrval tegeldi läinud sajandi seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses Pärnumaal vehklemisega veidi ka Vändras. Seal olid eestvedajaks Endel Künnapas ja tema abikaasa, Leningradi Lesgafti-nimelise kehakultuuriinstituudi haridusega Tiiu Semper-Künnapas. Kalbus mäletab, et pärnakad käisid Vändras isegi demonstratsioonüritusel.

1978. aastal tuli Kalbuse mäletamist mööda tema ja Veljo Malduri juurde treeningule Malduri seitsmeaastane kasutütar Merle Esken, kellest sai aastate pärast Pärnu vehklemise säravaim täht, MM-pronks ja Atlanta olümpialane.

„Merle läks, kui Koort tuli, tema õpilaseks. Ta alustas Pärnus floretiga ja oli selleski hiljem juba epeele üle läinuna Eestis edukas, aga me nägime juba märke, et florett ja espadron hakkavad Eestis hääbuma. Lihtsalt rahvast ja võimalusi polnud meil kolme relvaliigi arendamiseks. Täägivõitlus oli muidugi ammu unustusse kadunud,“ meenutab Vaabo Kalbus.

1981. aastal tuli Pärnusse, ikka Haapsalust ja ikka samasse 4. keskkooli, kuhu aasta varem Kalbuski, kehalise kasvatuse õpetajaks ja vehklemist arendama Uno Koort. Tema kätte läksid Koorti enda relvaliik espadron ja tüdrukud, Kalbus ja Veljo Maldur tegelesid epee- ja floretipoistega.

Pärnu vehklemisajaloos on kolm suurt nime. Üks alusepanijaist, esimesed medalid võitnud ja mitmel etapil vedanuist Vaabo Kalbus, sportlasena säravaim täht Merle Esken ja kolmandana lühidalt, aga entusiastlikult ja tulemuslikult treeneritööd teinud Uno Koort. Eks lisaks muidugi veel Tiismaa, Maldur, Mare Nupp, mõni noorvehkleja, aga nemad ulatuvad metsast, mis, kui vehklemist silmas pidada, tegelikult Pärnus ju kuigi tihe kunagi polnudki, mastipuudena teistest kõrgemale.

Uno Koort nagu juba eelnimetet Tiismaa, Maldur ja Nupp (aga ka nooruses vehelnud ja seepärast 1998. aasta maailma karikavõistlustelt võiduga saabunud Eesti seltskonna vastuvõtul profilt vehklejat näidelnud Sepo Seeman) on haapsallane. Kunagise Eesti meistri Tiit Räni õpilane, espadronist. Kuni selle relvaliigi lõpetamiseni jagati Eestis välja 47 kuldmedalit, millest Albert Tiido kogus kümme, Uno Koort seitse ja tema suur konkurent Andrei Sõritsa viis. Koort ja hilisem kunstviljastamiskliiniku looja Sõritsa tõusid täismeeste espadronitrooni jagama 1978. aastal ja jäid jagelema tosinaks hooajaks. Suurema osa sellest ajast elas ja töötas Koort juba Pärnus ning tema alates 1982. aastast võidetud medalid läksid Pärnu kirja. Enne oma esimest Eesti meistrikulda suunas treener Räni õpilase Koorti mõneks ajaks Moskvasse armee keskspordiklubisse AKSK ja üllatuseks tuli Koort 1977. aastal Moskva noortemeistriks. Sõjaväeteenistuse esimese pool aastat novembrist 1976 maini 1977 oli Koort Riia ASK-s ehk armeespordiklubis, edasi novembrini 1978 Moskvas AKSK-s.

Gunnar Pressi vehklemisraamatus tõdeb Koort siiski tagasihoidlikult, et talenti temas polnud.

„Andega polnud mul mingit pistmist, aga ma sportisin fanaatiliselt iga ilmaga ja hommikust õhtuni. Ehitasin omale Haapsalu lähedale metsa vutiväljaku ja mind peeti lolliks. Vaat Andrei, tema oli talent.“

Koort, kellest sai hiljem pikkadeks aastateks Pärnu linna spordijuht, ehitas ka selles ametis ja ameti kõrvalt palju spordiobjekte tenniseväljakutest vutiplatside ja „korvpallipuurideni“.

Koort arvas, et sületäiele võidetud medalitele vaatamata anne tal puudus, nagu ka variant espadronis kõrgel läbi lüüa. Treener polevat isegi katsunud veenda teda kõrgemale pürgima ja eestlasel oli NSV Liidu vehklemisradadel vähemalt espadronikohtunike ees pea võimatu läbi lüüa. Aga rivaal Sõritsa kutsuti 1978. aastal Nõukogude Liidu koondisse, seejärel lõi treener Tiit Räni tööle käega ja andis õpilased Koortile üle.

Nii sai Unost treener. Esialgu nii-öelda mängiv treener, sest Eestis võistles ta veel 1990. aastani, kogudes meistrivõistlustel seitse individuaalset kulda, kolm hõbedat ja kaks pronksi. Medalita jäi Koort vahemikus 1978-1990 vaid 1988. aastal. 1993. aastal, kui Eesti oli juba vaba, käis Koort sinimustvalge lipu all Esseni MM-il, kus espadronimeeskonnaga saadi 22 riigi seas 15. koht. Luigelaul Eestis juba lõpetatud relvaliigile espadronile, aga ka juba mõni aeg tagasi tõsise treenimise lõpetanud meestele.

Märkimata jäi, et Uno Koort tuli lisaks seitsmele individuaalsele kullale Haapsalu eest kolm korda (1973, 1978, 1981) meeskondlikult Eesti espadronimeistriks. Selle uurimuse kontekstis on aga eriti tähelepanuväärne tema neljas meeskonnakuld, mille Koort võitis 1990. aastal Pärnu meeskonnas, kaaslasteks Tõnu Sepik ja Tõnu Akk. See oli Pärnus kasvanud vehklejate esimene Eesti kuld, sest Malduri, Kalbuse, Nupu ja ka Koorti osa varasemaid tiitleid läksid kas Haapsalu, Tallinna või Tartu spordiorganisatsioonide kirja. Medaleid sai Pärnu vehklemine siiski juba varem, sest Pärnu meeskond teenis Dünamo embleemi all pronksi nii 1984. kui 1985. aastal. Ka individuaalsed espadronimedalid olid Koorti treeneritöö tulemusena toodud enne, kui espadron Eestis hingusele saadeti – 1989. ja 1990. aastal tuli Eesti pronksile Tõnu Sepik, 1991 Tõnu Akk. Ette rutates – ka Merle Eskeni TSIK-i ehk Tallinna spordiinternaatkooli ajal teenitud medalid läksid Pärnu arvele.

Niisiis treenisid 1978. aastast Pärnu 4. keskkooli kolmanda korruse saalis noori vehklejaid entusiastlikud veteranid, keda elutee Pärnusse toonud: Vaabo Kalbus, Veljo Maldur, Ilmar Tiismaa ja Mare Nupp. Väga vajati veel üht kutselist treenerit ja head organisaatorit ning 1981. aastal Koort tuligi. Vabariiklik spordikomitee räägiti ära, üks palgaline treenerikoht tõsteti Haapsalust Pärnusse ja kuna siin üks treener Kalbuse näol juba töötas, saadi Pärnu spordikoolis avada kahe palgalise juhendajaga vehklemisosakond.

Uno Koort alustas entusiastlikult. Elas Pärnu Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, tegi seal ühest kamorkast vehklemisbaasi, juhendas kolme relvaliiki, ehitas iga päev lõunani kooli vehklemissaali, selleks igalt poolt kuni prügimäeni materjali kokku otsides, ja siis lõunast üheksani juhendas treeninguid.

Kalbus, Koort ja veteranid tegutsesid entusiastlikult ja said juba 1981 aastal ajakirjas Kehakultuur kiita. Üsna kiiresti tulid esimesed noortemedalid ja 1983. aastal tehti isegi sellist sensatsiooni, et Pärnu noorte võistkond võitis Moskva all Himkis suure turniiri!

Merle Esken, kes 1981. aastast ehk üheteistkümneselt kuni 1985 TSIK-i minekuni Koorti juures treenis, meenutab, et Koort oli algaja treenerina julge ja ambitsioonikas, mõtles järjest välja harjutusi ja tegi treeningud huvitavaks. Alustas Merle floretiga ja sai algtõed selgeks, kuigi hiljem spordiinternaatkoolis tuli mõni nüanss ka ümber õppida.

Esken sündis 1969 Keilas, vanemate lahutuse järel jõudis koos emaga Sinti ning tema kasuisaks sai epeevehklemises Eesti meistriks tulnud Veljo Maldur. Kes küll suunas Merlet vehklema, aga ei treeninud teda. Lapsena käis Merle muusikaklassis ja balletiringis, muusika oli talle hingelähedane. Vehklemisraamatule intervjuud andes väitis, et käis hiljem laulupeol ja oli laulukaare all lauldes vist õnnelikum kui olümpial.

Paari aasta treeningute järel selgus, et Koorti floretirühmas on kaks tõsist tegijat, Merle Esken ja Krista Paalberg. Mõlemad läksid 1985 Tallinna spordiinternaati ja Koort peab seda takkajärgi väga õigeks sammuks. Pärnus poleks Esken tippvehklemisse tõusnud. Kolmandana läks TSIK-i Krista vend Aivar Paalberg, kes jõudis Eesti B-koondisse. Õde Krista, kes oli vehklemises eelist andvalt vasakukäeline, astus vehklemisrajalt õige pea, juba 1987 kõrvale.

Töökusega silma paistnud Merle Eskeniga hakkas Tallinnas tegelema ei keegi muu kui kahekordne olümpiavõitja Svetlana Tširkova. Kelle jaoks oli Esken TSIK-is ainuke õpilane, sestap oli olümpiavõitjal Pärnu tüdruku tarvis piiramatult aega. Laagrites oli Merle peamine juhendaja Tõnu Nurk.

Tširkova relv oli teatavasti florett, Eskeni mäletamist mööda andis olümpiavõitja talle hästi edasi relva tunnetamist ja liikumise pehmust. Esimese eduna tuli Esken 1987. aastal Eesti kadettide (U18) ja juunioride (U20) floretimeistriks.

„Merle omandas hea floretitehnika, mille epeesse kaasa võttis. Seal jõudis ta kohe Eesti ja NSV Liidu koondisse,“ rääkis Tširkova Eesti vehklemisraamatus.

Epee hakkas muutuma järjest valdavamaks ja populaarsemaks relvaliigiks nii kogu maailmas kui Eestiski. Merle Eskenile hakkas epeed õpetama Toomas Liivak ja uus ala nagu ka treener näisid Merlele sobivat. Esimest korda võistlusel epeed käes hoidnud, sai ta spordikoolide eksperimentaalturniiril 1987 Taškendis kaheksa rivaali seas kohe esikoha.

Tee mäkke läks väga kiiresti. 1988. aastal sai Esken epeevehklemises Eesti individuaalse pronksi, 1990. aasta alguses oli Moskvas NSVL-i tugevamate turniiridel nii hea, et kuulus vaid 164 sentimeetrit pika erandina (vehklemises on pikkus, seega ka pikad käed eelis) koondise huviorbiiti. Edukas aasta jätkus: Eesti meistrivõistlustelt tuli individuaalkuld, maailma karikavõistluste etapil Poolas oli Esken laenatud varustusega neljas, Ungaris seitsmes ja Šveitsis kolmas, NSV Liidu meistrivõistlustel naiskonnas koos Alla Zuikova, Maarika Võsu, Heidi Rohi ja Natalja Vdovinaga hõbe ning pääseski punktidega maailmameistrivõistlusteks NSV Liidu koondisse! Üllatuseks, nagu ise mäletab.

MM-il Prantsusmaal Lyonis oli Esken NSV Liidu naiskonnaga neljas. Ei jäänud enda esinemisega üldse rahule. Kaido Kaaberma 1992 Barcelona olümpia järel öeldud legendaarne kuldmuna „neljas koht on jama“ oli siis ju veel munemata. Aga ilmselt ei jäädud Moskvas rahule ka kogu naiskonna esinemisega, sest suurriik alla kulda ei hinnanud.

1990 oli Eskenile hea aasta, mille järel hakkas ta liiga kõvasti treenima ja tegi tervisele liiga. Tuli üsna pikk võistluspaus. 1993. aastal tegi Merle kaasa neli maailma karikaetappi, jõudes neist kolmel 32 parema sekka. MK-etapil Belgias tegi Esken kaheksandikfinaali jõudes ühe elu parimatest matšidest, lausa hävitades torgetega 15:2 maailma tippu kuulunud sakslase Hedwig Funkenhauseri.

„Me kumbki ei saanud aru, mis toimus – mina muudkui torkasin ja tabasin, tema mitte, ning nii lihtsalt ja kiiresti see matš otsa sai,“ imestab Merle ligi 30 aastat hiljemgi.

Aastat jäävad meenutama veel Eesti meistrikuld ja viieliikmelise Eesti epeenaiskonna põhikoosseisu liikmena osalemine ning seitsmes koht Esseni MM-il. Kus tegi espadronis oma pika karjääri luigelaulu tema kunagine Pärnu treener Uno Koort.

Reeglid vähendasid epeevõistkonna suuruse 1994. aastaks viielt neljale. Esken oli Eesti juba siis maailmatasemel naiskonna, kus nüüd läks mõistagi rajale saamisega kitsamaks, liikmena tasemel, individuaalturniiridel pigem tagaplaanil. Kaaslased aga hindasid teda väga kui treeningul ja võistlustel tagant utsitajat, pundi koos hoidjat. See oli aeg, kui võistlustel polnud tihti kaasas Eskeni treenerit Toomas Liivakut, naiskonna peatreeneri postil aga vahetusid Igor Tšikinjov, Toomas Hint, Samuil Kaminski. Üks polnud tasemel, teisel polnud sportlaste silmis autoriteeti, kolmandal prevaleerisid muud huvid.

1995 oli Merle Eskenile üks tippaastatest, mis tõi ka karjääri kirkaima medali ja mõne huvitava võistlusreisi, aga tuleb paraku tõdeda, et ka võistlejatee eelviimane verstapost.

Sel aastal pääses vehklemise mõttes ja mastaabis olematust linnast Pärnust kasvanud Merle Esken neljal maailma karikaetapil 16 parema sekka, neist Ipswichi turniiril oli kaheksas. Suurem edu tuli naiskonnavõistluses, sest Eesti epeenaiskond (Maarika Võsu, Heidi Rohi, Oksana Jermakova, Merle Esken) võitis selle aasta maailma karika ja sai Haagis peetud maailmameistrivõistlustel pronksi. Esken oli sisuliselt naiskonna neljas number, alati käis rajal kolm, ja tema sekkus vajadusel episoodiliselt.

Haagi MM-i järel vehkles Esken Jaapanis Fukuokas universiaadil, kus oli 17. Sydney MK-etapi järel osalesid Eesti vehklejad Austraalia meistrivõistlustel, mida jäävad Eskenile meenutama individuaalne pronks ja naiskonnakuld.

1996. aasta algas Merle Eskenile Havanna MK-etapiga ja lõppes Atlanta olümpiaga. Iga sportlase suurel unistusel oli Esken varuvõistlejana treeneriks akrediteerituna. Neljanda vehkleja kaasaviimise tingis Heidi Rohi seljaoperatsioon enne olümpiat, ka olid terviseprobleemid Maarika Võsul. Varunaise staatus oli tegelikult tinglik, sest treeneri saatmine vigastatud või haige vehkleja asemel rajale oleks nõudnud suurt asjaajamist ja bürokraatia murdmist. Kuna Esken polnud Atlantas võistleja, keegi põhikolmikust Jermakova, Rohi ja Võsu asendamist ei vajanud, siis pole Eskenit ka kui osalenut Atlanta olümpia ametlikus statistikas. Naiskond kaotas veerandfinaalis ehk oma esimeses kohtumises Itaaliale 38:45 ja sai viienda koha, millest nii vehklejad kui Eesti spordiüldsus ootasid kindlasti enamat. Ikkagi eelmise aasta MK-sarja võitja ja MM-pronks.

Peale Atlanta olümpiat tõmbas Merle Esken vehklemisele kriipsu alla. Tallinna pedagoogilisest instituudist oli 1995. aastal kaitstud eelkoolipedagoogika ja psühholoogia alane lõpudiplom. Vehklemisega lõpetanud, läks Esken Peterburi shaping’u-treeneriks õppima ja oli seejärel kaheksa aastat nii Tallinnas kui ka hiljem Pärnus shaping’u-juhendaja. 35-aastasena lõpetas Merle sellegi tegevuse ja on alates 2008. aastast Pärnumaal Paikuse lasteaia Mesimumm õpetaja. 2008. aastal asus Esken õppima holistilist regressiooni ja on aastast 2012 selle ala terapeut.

Spordile Merle Esken siiski lõplikult selga ei pööranud, üheksa aastat pärast vehklejakarjääri lõpetamist teenis ta Pärnu saalihokinaiskonnas Eesti meistrivõistluste pronksi.

Päris eemale ei jäänud ta vehklemisestki, kuigi trenni enam ei teinud.

„Atlanta järel võistlesin oma lõbuks mitmel aastal Eesti meistrivõistlustel. Korra käisin Põhjamaade veteranide meistrivõistlustel ja tulin 40+ vanuseklassis meistriks,“ räägib Merle Esken. „Muide, mul on olümpiamarkeeringuga relvad ja muugi vehklemisvarustus seniajani alles. Olen alati oma lasteaiarühmadele lubanud, et näitan teile vehklemist ka. Nüüd kevadel tuleb mul jälle end rõivile ja relvile sättida ning lastele väike esitlus teha.“

Esken oli seotud ka kodulinnas Pärnus üles võetud „Vehkleja“ filmiga. Kõigepealt õpetas ta väikseid filmivehklejaid õigeid liigutusi tegema, seejärel oli ka ise väikeses rollis, etendades kurja Ukraina treenerit.

„Olen hiljem aru saanud, et tegin sporti mitte niivõrd selleks, et vehklemine mulle hirmsasti meeldinud oleks, vaid alateadlikult selleks, et tunnustust saada ja hinnet viis teenida. Vehklemisele omased petteliigutused ja vastase petmine polnud minu jaoks, sest mina tahtsin rohkem teiste meele järgi olla ja mul polnud seda vajalikku nahaalset julgust. Kui vastast torkasin, siis palusin sisimas valu eest vabandust. Aga teistpidi tunnistan, et vehklemine tuli mulle kasuks, õpetades elus edasi jõudma ja probleemidele lahendusi leidma,“ rääkis Esken „Eesti vehklemise raamatu 1908-2018“ kirjutajale.

Niisiis läks Merle Esken koos õe-venna Krista ja Aivar Paalbergiga 1985. aastal Tallinna spordiinternaatkooli ning tema karjäär jätkus säravalt juba seal. Mis Pärnu vehklemises edasi toimus?

1985. aastal ütles Pärnu 4. keskkooli direktor Uno Koortile, et kui ta koolis, kuhu vehklemissaali ehitas, võimlemisõpetajaks ei hakka, võetakse temalt vehklemine päris ära. Nii läkski, Koort oli 1986. aasta 1. septembrist põhikohaga õpetaja ning kõrvalt treener, siis läks 1991. aasta 31. jaanuaril veerand sajandiks Pärnu linna spordikomiteed juhtima.

„Aga see oli ka aeg, kui 1983. aastal tunnistati vehklemine maailmas kõige rohkem surmajuhtumeid põhjustanud spordialaks. Juhtus torkeid kaenla alla, silma ja mujale, oli traagilisi tagajärgi. Seepärast seadustas rahvusvaheline vehklemisföderatsioon ohutuse tagamiseks standardvarustuse, mis paraku maksis üle saja dollari sportlase kohta, ja see oli tollal Eesti mõistes väga suur raha. Relvad läksid ka järjest paremaks ja kallimaks. Jäime rahahätta.

Meie teisel ehk 1970-ndate teises pooles alanud vehklemisperioodil olid head relvad nagu veerand sajandit varem esimeselgi suur defitsiit. Neid nagu ka maske kiputi varastamagi. Eks head vehklemisinimesed KEK-ist ja Sauga sovhoosist aitasid, aga kaua sa jõuad. Muu elu küsis oma ja tasapisi hakati kõrvale jääma,“ räägib 1950. aastast Pärnu vehklemiselus osalenud Vaabo Kalbus.

Pärnu vehklemine vajus ära 1990-ndate alguses, kui Eesti oli juba rahvusvahelises mastaabis tegija.

Üks tore algatus enne siiski veel tehti. 1978. aasta 23.-24. septembril lõikasid Pärnu vehklemiselu vedajad loorbereid sellega, et korraldasid KEK-i võimlas ja 4. keskkooli saalis koos Sauga sovhoosiga Eesti esimese vehklemisveteranide turniiri. Mida korrati veel mitmel aastal ja mis olid nii heade auhindade, seltskonnaelu kui ka peo poolest väga hinnatud.

„Veteranide võistluse lipu tegime USA-st saadetud voodilinast,“ meenutab Merle Esken.

Pärnu veteranid käisid ka mujal veteranide võistlustel ja said medaleidki. Mare Nupp, Veljo Maldur Vaabo Kalbus ja Ilmar Tiismaa olid peaaegu alati pjedestaalil kuni 1987. aastani.

Aga üllatav-üllatav, 1990ndate lõpus olevat peetud veel Pärnumaa meistrivõistlusi epeevehklemises. Esindatud olid Pärnu kõrval Koonga, Sauga, Audru jne. Ikka leidunud neid, kes Haapsalus elades, Tartu või Tallinna kõrgkoolides natuke vehklemist proovinud.

Vaabo Kalbusel olid veel 1985. aastal vehklemisgrupid, aga tema kutsus linna haridusosakonna juhataja Kalju Prikk spordikooli, kus ta seni töötas treenerina, direktoriks. Kalbus oli nõus, kui linn võimaldab tema suurperele väärilise elamispinna. Vehklemisele tal koolijuhina enam piisavalt aega ega energiat ei jätkunud ja nii oli ta saatuse irooniana sunnitud oma vehklemisosakonna 1986. aastal ise sulgema.

Pärnu enda kasvandik Margus Laas veel treenerina veidi jätkas, aga 1991. aastal sai see ala Pärnus ikkagi otsa.

Margus Laas: „Minu jaoks algas kõik 1978. aasta 1. veebruaril, kui Pärnu 5. 6-klassilisse kooli tuli Pärnu KEK-i insener Veljo Maldur. Kõiki vehklemisest huvitatuid kutsuti söögivahetunniks aulasse, mis oli ühtlasi spordisaal. Klassivend haaras varrukast – läheme ja kuulame, kui on pikem jutt, saame järgmisse tundi põhjusega hiljaks jääda. Maldur rääkis vehklemisest ja näitas varustust.

Et olin just lõpetanud korvpalliga ja midagi pidi ikka tegema, läksime õhtu Pärnu 4. keskkooli saali esimesele treeningule. Seal oli lisaks Maldurile ka teine treener Ilmar Tiismaa. Mille alusel poisid-tüdrukud relvaliikide vahel jagati, ei oska öelda. Maldur hakkas juhendama epeed, Tiismaa käe all harjutasid poisid espadroni ja tüdrukud floretti. Mingil hetkel lisandus ka kolmas juhendaja, KEK-i energeetik Simm Hiidma, kes käis vahelduva eduga puhtalt entusiasmist. Nii harjutasime sügiseni. Et grupis oli ka juba natuke oskajamaid tüdrukuid, siis eeldan, et treeningutega alustati vist 1977 sügisel ja mina liitusin pool aastat hiljem. Mingil määral olime Pärnu KEK-i spordiklubi tiiva all, varustusega aitas Dünamo vabariiklik nõukogu. Kas ja mil määral meie juhendajad palka said, ei tea ma tänaseni.

1978. aastal kolis oma suure perega Tartust Pärnu Vaabo Kalbus, samal ajal tõmbus aktiivsest juhendamisest tagasi Tiismaa. Kalbuse tulekuga algas Pärnus organiseeritud ja sihipärane vehklemistreening. Tema oli põhitreener, Maldur käis paar korda nädalas individuaaltunde andmas.

Peale paarikuist harjutamist hakkasime käima võistlustel, pea igal nädakavahetusel oli mingi sõpruskohtumine Haapsalu, Tallinna või Tartu vehklejatega. See oli hea tee võrrelda oma taset teiste linnade eakaaslastega. See tase vähenes kord-korralt ja lõpuks hakkasime ka võitma. Esimene suurem edu oli 1979. aasta Haapsalu lahtistel karikavõistlustel, kus võitsin C-klassis individuaalselt ja koos Aivar Paalbergi ning Toomas Treumuthiga ka meeskondlikult. Kui selleni ei võetud meid kuigi tõsiselt, siis nüüd suhtumine muutus: enam ei laenatud meile relvi, kui tehnika lõpuni vastu ei pidanud, kohtunikud hakkasid tsirkust tegema. Kord läks Maldur ühel tühisel võistlusel kohtunikuga peaaegu käsipidi kokku. Ja sõpruskohtumised polnud enam sõpruskohtumised.

Me Aivar Paalbergiga hakkasime Eesti noorte esivõistlustelt medaleid noppima, finaalis kuue seas olime alati. Mina sain Eesti C- ja B-klassi hõbeda, koolinoorte spartakiaadi B-klassi hõbeda, paar medalit Dünamo vabariiklikelt meistrivõistlustelt ja Eesti II koosseisus hõbeda Dünamo üleliidulistelt meistrivõistlustelt. Need peeti Tallinnas, võitis Eesti I, seega seda medalit ei maksaks üle tähtsustada.

Minu mälu järgi avati Pärnu spordikooli vehklemisosakond 1981. aasta sügisel, kui Haapsalust kolis Pärnusse noor treener Uno Koort. Enne tema tulekut võis Pärnu vehklemist pidada põlve otsas nokitsemiseks, aga Koort hakkas kohe looma süsteemi ja organisatsiooni, ehitama 4. keskkooli väikest võimlat statsionaarseks vehklemissaaliks. Ta võttis omale kolm või rohkemgi gruppi lapsi, poisid tegid espadroni ja tüdrukud floretti, naiste epeed tollal veel ei olnud.

Ja edu tuli. Pärnu poistest oli siis Ranno Leppane vabariigi paremaid, tüdrukutest Merle Esken. Mind ja Aivar Paalbergi kutsuti 1983. aasta sügisest TSIK-i. Loobusin, sest tahtsin lõpetada Pärnus kooli ja saada autojuhiluba, teiseks ei näinud end kuidagi Eesti koondise liikmena. Minu ja koondiseukse vahel oli 10-15 minust paremat poissi alates Toomas Hindist ja lõpetades Kaido Kaabermaga. Kolmas põhjus oli plaan minna TPedI-sse kehakultuuri õppima, milleks tahtsin saada keemias ja bioloogias kodukoolist kõva põhja. See õnnestus, 105 kandidaadist võeti vastu 50, mina nende seas.

Nii hakkas mu tegevsportlase karjäär lõppema. Keskkooli viimase klassi ajal käisin küll paari nädala kaupa TSIK-is nn vahelduvaks kontingendiks ja kõrgema spordimeisterlikkuse kooli laagrites, aga mu A-klassi parimaks tulemuseks jäi meistrivõistluste viies koht.

Pedagoogilisse instituuti sisse saanud, saadeti meid juba õppeaasta esimesel nädalal Kullaaru sovhoosi kartuleid võtma. Kui kuu aja pärast tagasi tulime, said poisid kätte armeekutsed. Olime esimene lend, kes kohe esimese kursuse sügisel sõjaväkke võeti. Ei tea, kuidas neid asju aeti, aga paljud minust nõrgemad poisid jäeti Tallinna spordiroodu, mina aga sattusin Komisse kaheks ilma puhkuseta aastaks vangivalvuriks.

Kohe, kui 1986 novembris tagasi Eestisse sain, külastasid mind Uno Koort ja Veljo Maldur. Nende jutu järel mõtlesin nädala, viisin oma paberid pedas kaugõppesse üle ja 1987. aasta 1. jaanuarist hakkasin Pärnu LNSK vehklemise treener-õpetajaks. Selleks ajaks oli Koort veel 4. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja ja Kalbusest saanud spordikooli direktor. Hiljem kuulsin, et spordikooli vehklemisosakond oleks suletud, kui põhikohaga treenerit ehk mind poleks leitud. Aga ma olin ametiga nõus, sest mõtlesingi kunagi treeneriks hakkamisele ja keskkooli viimases klassis sai Kalbust abistades noortele individuaaltunde antud.

Treenerina jätkasin Koort loodud epeegrupiga ja võtsin endale ka algajad. Koort arendas sellal spordiklasside süsteemi ja 4. keskkoolis avati 1987 sügisel üks Koorti valitud vehklejapoistega klass. Aasta hiljem võtsin uue tüdrukute grupi, sest juba peeti võistlusi ka naiste epees. Kalbuse ja Koorti vanad grupid olid sisuliselt juba laiali, aga mõne, kes veel teha tahtis, sain endale. Kristi Uint sai A-klassi meistrivõistlustel hõbeda, poiste ainuke medal oli Toomas Otteri C-klassi pronks. Palju käisime turniiridel Valgevenes ja Lätis, Kristi ja paar poissi sain suunata TSIK-i.

1990 lehvisid juba sinimustvalged täiega vardas, mis meile tähendas NSV Liidu raha ja varustusvõimaluste ära kukkumist.  Kui seda enam ei tilkunud, lõpetas mu grupp 1991. aastal spordikooli ning vehklemisosakond suleti.“

Margus Laasi jutule tuleb lisada fakt, et TPedI-s tegi ta kaheksakümnendate lõpus kursusetöö pealkirjaga „Pärnumaa vehklemise ajaloost“. Juhendaja Arnold Vaiksaar kiitis seda ja lubas viia spordimuuseumi, paraku pole selle töö ükski eksemplar kusagilt leitav.

Vormiliselt ja faktiliselt on Pärnu vehklemine 2021. aasta alguseks tõesti välja surnud. Aga võib ka öelda, et midagi tuha all siiski hõõgub ja selle eest tuleb au anda 87-aastasele Vaabo Kalbusele.

„Paar aastat tagasi kuulsin Tallinna Mõõga turniiri ajal, et mitmekordsel Eesti meistril ja Tallinna treeneril, praegu USA-s töötaval Sergei Gubarevil elab keegi lähisugulane Pärnu lähedal. Ning pensionieale lähenev Gubarev oleks vist valmis Pärnu tööle tulema. Hakkasin vaikselt asju ajama. Vormistasin klubi Sinimustvalge, mille asutajad oleme Mare Nupp, Vladimir Viies ja mina, põhikirja. Otsisin saali ja sain kaubale Riina Müürsepaga Niidupargis Pärnumaa kutsehariduskeskuses. Margus Laasi ja Ain Hinsbergi ajast oli mingi varustus jäänud, võtsin seal isegi kümnest kutsekooli poisist grupi. Kaks poissi jäi neist veidi pikemalt tegema, aga neil sai kool läbi. Ja mina üksi ei jõua enam ja Gubarevist pole Ameerikast kippu ega kõppu. Niisiis on vehklemisklubi vormiliselt olemas ja asi tegelikult seisab. Ootab, et keegi vehklemise taas üles võtaks.“

Merle Esken

1995 Eesti epeenaiskonnas MM-pronks

1995 Eesti epeenaiskonnas MK-sarja võitja

1996 Eesti epeenaiskonnas MK-sarja hõbe

1990 NSVL epeenaiskonnas MM 4. koht

1996 Eesti delegatsiooni liige Atlanta olümpial

1990 Eesti epeenaiskonnas NSVL-i hõbe

1990 ja 1993 Eesti epees meistrivõistluste individuaalkuld, 1988, 1989 ja 1995 pronks

1996 VK Tallinna Mõõk epeenaiskonnas Eesti meister

1989 floretis Eesti meistrivõistluste pronks

1995 naiskonna liikmena Eesti aasta sportlane

Uno Koort

1978, 1982, 1985, 1986, 1987, 1989 ja 1990 Eesti espadronimeister, 1979, 1980 ja 1981 hõbe, 1983 ja 1984 pronks

1973, 1978 ja 1981 Haapsalu espadronimeeskonnas Eesti meister

1990 Pärnu espadronimeeskonnas Eesti meister, 1984 ja 1985 pronks

Veljo Maldur

1955 epees Eesti meister, 1956 pronks, 1958 hõbe

1958 epees Tallinna epeemeeskonnas Eesti meister

1961 epees Tartu epeemeeskonnas Eesti meister

1962 floretis TPI meeskonnas Eesti meister

Vaabo Kalbus

1961 floretis Eesti hõbe

1959 floretis Tallinna meeskonnas Eesti meister

Mare Nupp

1962 naiste floretis Eesti meister

1961 Tartu floretinaiskonnas Eesti meister

Pärnakana viiekordne Eesti veteranide meister

Tõnu Seppik

1990 Pärnu espadronimeeskonnas Eesti meister, 1984 ja 1985 pronks

1989 ja 1990 espadronis Eesti pronks

Tõnu Akk

1990 Pärnu espadronimeeskonnas Eesti meister, 1984 ja 1985 pronks

1991 espadronis Eesti pronks

Aivar Paalberg

1988 Tallinna Dünamo epeemeeskonnas Eesti meister

Allikad: Eesti vehklemise raamat 1908-2018. Gunnar Press, Tallinn 2018; Eesti spordi aastaraamatud

Fotod: erakogud

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com