Koroona

Sportliku lauamängu, aga ka igale eale sobiva emotsionaalse meelelahutuse koroona ajalugu Pärnumaal on tänu võlgu eelkõige ühele mehele. Heino Merilaine (sündinud 28.9.1936) mängis esimest korda koroonat 1951. aastal, 1989. aastal oli just tema see, kes üle Eesti 18 sporditöötajat Pärnu kutsus ning Eesti Koroonamängu Liidu moodustas. Mille presidendiks ta kohemaid valiti ja millist ametiposti täidab 83sena veel 2020. aastalgi. 1990. aastast juhib Merilaine ka Pärnumaa koroonamänguklubi Ring, mida võib pidada Eesti ajaloo edukaimaks või vähemalt üheks edukamatest. Loodus tühja kohta ei sallivat, aga ometi on väga kahtlane, kas Eesti ja Pärnumaa koroona oleks ilma Merilaiseta nii rahva- ja võistlusrohke.

Organiseerimistöö, millest tal on alles perfektselt talletatud statistika, protokollid jms, kõrval on Heino Merilaine ka ise edukas koroonamängija – tulnud (seisuga 1.12.2018) 28 korda Eesti meistriks ja karikavõitjaks, Pärnumaa meistriks ja karikavõitjaks koguni 59 korda. Merilaine on olnud kolm korda Harjumaa ja kaks korda Lääne-Virumaa koroonameister, 2005. aastal oli ta Viljandis Euroopa II koroonameistrivõistluste peakohtunik.

Kui sellest suurest eestvedajast siiski veel rääkida, siis alguses oli ta rohkem maletaja. 1981–1984 aasta kirimaleturniiri võitis ta Jevgeni Kaljundi ees, kirimalevõidud tulid ka Eesti Esperanta Šak-Ligo 1988–89 turniirilt ja Paul Keres 1987–1989 Memorturnirolt ning 1986. aasta rahvusvaheliselt välkturniirilt. Kui paljud konkurendid hakkasid kirimalet arvutiga mängima, sai Heino Merilaisel mõõt täis ja ta keskendus edaspidi kooronale.

Töötee oli Heino Merilaisel järgmine: Pärnumaa Edasi kolhoosi kehakultuurikollektiivi esimees, seejärel sama amet Pärnu Kalamajandis ja Pärnu Kolhoosidevahelises Seafarmis, Pärnu Kaluri spordiklubi esimees ja Kalurihalli juhataja.

Suurest kapteniperest (9 tüdrukut ja 6 poissi) pärit Heino Merilaise õde Anni Ruukel oli Eestis väga hinnatud kergejõustikukohtunik, varalahkunud vend Toivo Pärnu majavalitsuste laste spordi juurde tooja. Heino poeg Mehis Merilaine on Eesti üks tuntumaid võrkpallikohtunikke ja teles ning raadios mängude kommenteerijaid. Pärnu Ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana töötav Mehis tunnistati 2019. aastal Eesti kõige lapsesõbralikumaks õpetajaks.

Koroona arvatakse olevat pärit Lääne-Euroopast, kus seda Saksamaal juba 20. sajandi alguses mängiti. Koroonat tunti ka Rootsis, sellega sarnaneb ukrainlaste rahvuslik mäng karramboli. Teateid mängust on aastaist 1925–1926 nii Eesti kui ka Läti sadamaist Tallinnast, Pärnust, Liepajast, Ventspilsist jne. Kirjalike allikate andmeil võis koroona jõuda Liivimaale Rootsist või Inglismaalt.

„Mäng on hästi vana, pärimuste järgi võis alata juba keskajal merel igavlevatest ja igasuguseid meelelahutusi välja nuputanud laevameestest. Piljardimune oli laintel loksudes raske taltsutada, seega asendati need seibidega, esialgu koguni kandilistega, ja püüti laud võimalikult libisevaks teha. Nii olevatki sündinud koroona,“ arvab Merilaine mängu sünniloost.

Koroonalaua algsed mõõtmed olid 100 x 100 cm ja need on praeguseks säilinud lätlaste koroonal ehk novuss’el. Eestis valmistati esimesed koroonalauad kodusel viisil 1920. aastate keskel välismaa ajakirjandusest leitud kirjelduste järgi. Kuid tollal ei kasutatud mängu juures keppi ehk kiid, vaid pandi löögiketas liikuma sõrmega nipsutamise abil.

Koroona hakkas Eestis laiemalt levima 1929. aasta teisel poolel, mil mööblivabrik AS Luther valmistas katseks koguni 500 koroonalauda. Laudade juurde kuulusid ka löögikepid ehk kiid, mis muutis koroona nipsutamisest kindlaks tehnikamänguks.

Uut toodanguartiklit müüdi läbi küll üsna pikka aega, aga sellega oli pandus alus koroona (tollal kasutati nime „korona“, pakuti aga ka eestipärast nimetust „lauapiljard“) arengule Eestis. Koroonast sai meelelahutuse kõrval Eestis üsna kiiresti võistlussport. Juba 1930. aasta novembris andis kirjastus K-Ü „Rahvaülikool“ Tallinnas välja Johannes Pillikse ja Kaljula Tederi koostatud esimeste reeglitega raamatu „Korona õpetus“. Mängu populaarsust näitab asjaolu, et selle raamatu eessõna kirjutas kehalise kasvatuse inspektor Ernst Idla.

Teravat silma, kindlat kätt, head närvi ja kombineerimisoskust nõudev mäng tegi Eestis uuestisünni läbi 1960. aastate keskel, kui Harjumaa spordi üks juhte ja Eesti koroona tollane eestvedaja Kalju Tiik pani kirja rahvusvahelistele ligilähedased võistlusmäärused. Seejärel leidis koroona Eestis ametliku tunnustuse kui rahvuslik spordiala, millele esmakordselt kinnitati ka järgunormid. Esialgu küll vaid II ja III spordijärk, kuna spordiametnikud väidetavalt kartsid, et lapsed jõuavad koroonaga kiiremini kõrgemate järkudeni ega hakka enam klassikalisi spordialasid harrastama.

Et mäng sobib igale eale, lõid võistlusel kaasa 16–70-aastased ja eakamadki. Kasvanud mänguõhin ning kaasalööjate suur hulk tekitas uusi probleeme: puudu tuli inventarist, kohtunikest, ladusa korralduse metoodikast. Eraldi tekkis koolkond, kes tahtis mängida vaid ülilibedal laual – selleks avastati lauamäärdena hambaproteesipulber. Kahjuks ei jõudnud kohtunikud ega pahatihti ka mängijad niimoodi mängusituatsioone kontrolli all hoida. Tagajärjeks olid lõputud vaidlused. Inventarinappust korvati Läti laudade müügile paiskamisega, kuid kahe naaberriigi mängulauad ja isegi seibid polnud sarnased. Esines juhtumeid, kus osavõtjate suure arvu ning kohtunike oskamatuse tõttu lõpetati võistlused alles öötundidel ja nii mõnelgi korral kasutati ühel võistlusel erinevat mänguinventari ja erinevalt määritud võistluslaudu.

1970ndatel hakati valmistama koroonalaudu Tartu Plastmasstoodete Katsetehases ja sellest ajast on Eesti koroonalaua mõõtmed 108 x 108 cm. Lätlaste novuss-laud on 100 x 100, vahe on ka laua kõrguses maast (lätlastel madalam) ja aukude suuruses – lätlastel 100, eestlastel 80 mm. Merilaise kinnitusel novuss’es eksida ei tohi, sest vastasel on palju kergem laud puhtaks lüüa kui eesti koroonas.

„Mina hakkasin koroonat mängima 1951. aastal, kui vanem vend Jakob tõi Tallinnast Pöögelmanni tehasest nii malendid kui Normas tehtud koroonalaua. Korraldasin siis Edasi kolhoosis esimese väikese võistluse. Eks mängisime toona palju ka piljardit, sealjuures raha peale, aga rahva- ja massispordina läks koroona hästi käima. Peagi oli koroona kindlalt nii kolhooside kui kaerisüsteemide ehk EPT-de ja teiste spartakiaadide kavas. Mäletan üht esimestest, kui 37 valda panid välja kahest mehest ja ühest naisest koosnevad võistkonnad ning meie koos Meida Rootsi ja Urmas Remmelgasega esimeseks tulime,“ meenutab Heino Merilaine Pärnumaa koroona algust.

Niisiis võttis Heino Merilaine 22. detsembril 1989 Pärnus J. V. Jannseni 33 ehk Pärnu Kaluri kontoriruumes toimunud Eesti Koroonamängu Liidu asutamiskoosolekul Kalju Tiigilt koroonaohjad üle.

Siinkohal tuleb märkida, et lätlased moodustasid oma koroonaföderatsiooni juba 1964. aastal ning hakkasid sellest peale ka oma meistrivõistlusi pidama. Oma koroonaföderatsioon on peale Läti veel Ukrainal, Saksamaal, Venemaal, veel mõnel riigil. Kuigi koroonat harrastatakse võistlusspordina suhteliselt vähestes riikides, on ka maailma ja Euroopa föderatsioonid, peetud on 2018 Lätis Ventspilsis esimesed maailmameistrivõistlused ja alates 2003. aastast Euroopa meistrivõistlused. Mõlemalt suurfoorumilt on toodud medaleid nii Eestisse kui ka Pärnumaale (sellest allpool). Aastaks 2020 on Eesti ja Läti pidanud 13 korda 20 mehe ja 10 naise võistkondade formaadis maavõistlusi (kui Lätis, siis novuss’es, kui Eestis, siis koroonas), esialgu juhib Eesti 8:5.

Vähemalt kolm korda on peetud Peterburi lahtisi karikavõistlusi. Seal kerkis aga esile probleem, kuidas mängule nii vene kui inglise keeles ühtne nimetus leida. Pakuti, et nimeks võiks olla seibipiljard, variandid olid ka merepiljard ja isegi Baltikumi piljard.

1989. aastal moodustatud Eesti Koroonamängu Liit (EKML) suutis Heino Merilaise eestvedamisel ala 1970.–1980-ndatel seganud probleemid suures osas tasandada ja koroona populaarsus kasvas sedavõrd, et näiteks 1994. aasta Eesti meistrivõistlustel Pärnu Kalurihallis osales juba üle 240 mängija. Eesti koroonamängu täiustatud ja rahvusvaheliste määrustega kooskõlla viidud määrused kehtivad 1. jaanuarist 1995. Nende aluseks on Kalju Tiigi koostatu ning Heino Merilaise ja Läti koroonapresidendi täiendused.

Pärnumaal mängiti koroonat palju asutuste puna- ja puhkenurkades, fuajeedes, lihtsalt kontoriruumides, sest ühe laua ümber mängimiseks pole vaja rohkem kui 3 x 3 meetrit ruumi.

Tõsisemalt ehk sportlikumalt hakati Merilaise eestvedamisel mängima esmalt Pärnu Kalurihallis (ala toetas Pärnu Kaluri esimehe asetäitja Uibo), hiljem pikalt Sauga võimlas (toetaja tollane vallavanem Raidmets). Eesti koroonamängu Liidu juriidiline aadress on tänaseni Pärnumaal Sauga alevikus. Pärnumaa teenekaim klubi on endiselt Pärnumaa Koroonamänguklubi Ring. 2006. aastast kuulub EKML-i Kilingi-Nõmme klubi Vaablane, kus noori koroonahuvilisi õpetab Viire Talts. 2009. aastast on EKML-i liige Tihemetsa ja Metsapoole PK Pärnumaa MTÜ Sookuninga ja 2016. aastast Surju kooli MTÜ Kiisport Novus SK. Seega oli Pärnumaal 2020. aasta alguses neli koroonaga tegelevat klubi.

Mis varustusse puutub, siis tegi Heino Merilaine 1992. aastal 40 koroonalauda, mis kestavad ja teenivad tänapäevani.

„Sain odavalt vineeri, mida vahetasin mitmes firmas mitu korda ja ikka paremaks. Lõpuks õnnestus Audrust hankida kahelt poolt immutatud Läti vineeri, mis kuivades kõveraks ei tõmba. Kunagi mitmekordseks Eesti maadlusmeistriks tulnud Enn Lauriga lõikasime lauad ja neisse augud välja. Kusagilt õnnestus hankida surnud puust ja mitu aastat kuivanud kaseplangud, millest saime poordid. Nüüd on need lauad ligi 30 aastat vanad, aga ikka head,“ räägib Merilaine.

Nüüd tulemuste juurde. Eesti meistrivõistluste rekordinaine on kehralanna Andrea Uustulnd, kel kodus enam kui 50 üksik- ja paarismängude meistrikulda. Euroopa meistriks on tulnud 2003 Andrea Uustulnd, 2005 Gert Müll ja 2009 Gerli Aver. Noorte ja juunioride seas on EM-kulla teeninud Oskar Raidlepp, Kätrin Rei, Eliise Raidlepp ja Mikk Lepist.

Pärnumaalastest on kõige väärtuslikum medal Helena Tannil, kes I maailmameistrivõistlustel Lätis Ventspilsis teenis koos saarlanna Aurika Vahoga naispaarismängus hõbemedali.

Esimesed Eesti koroonameistrid selgitati 1991. aasta 30. märtsil Pärnu Kalurihallis ja meistriteks krooniti Miralda Alanurm ning Gennadi Terri. Viimatinimetatu väärib lisalauseid, sest kuldaegade Pärnu KEKi juhatajana tuntud ja firmaga uskumatult palju sporti toetanud Terri alustas spordis sõudjana, milles tuli ka Eesti meistriks. Jätkas Pärnu KEKi võrkpallimeeskonnas mängides ja jõudis lõpuks koroonani, milles sai Wikipedia andmeil 1991. aastal koguni meistersportlaseks!

„Ajast, mil ühtlustasime oma võistlusmäärused rahvusvahelistega, kehtivad meil ka rahvuslikud spordijärgud ja nimetused. Need algavad I järgust, kõik oma maakonna meistriks tulnud on meistrikandidaadid ja kõik, kes kasvõi korra Eesti meistrikulla võitnud, elu lõpuni meistersportlased,“ selgitab Heino Merilaine.

2020. aasta märtsi seisuga on Eesti Koroonaliidu kohtunike kolleegiumi kinnitatud koroona rahvuslikke meistersportlasi Pärnumaal 19: Miralda Alanurm, Gennadi Terri, Õilme Kukk, Urmas Remmelgas, Elle Miiter, Eugen Vaino, Meida Roots, Heino Merilaine, Lembo Mikko, Tõnis Laks, Elmo Haav, Harri Tiik, Aigor Sillaots, Viire Talts, Ene Hunt, Eiki Lehemets, Helena Tann, Styven Kuntson ja Mare Parv.

1991. aastast alates on peetud Eesti koroonameistrivõistlusi igal aastal ja pea iga kord on kulda ning medaleid tulnud ka Pärnumaale.

1993 olid meistrid Urmas Remmelgas ja (sõudjana Pärnu sportlastest 1960. aastal esimesena NSVL meistersportlase märgi teeninud, hiljem koroonale pühendunud ja selgi alal 1994 (rahvuslikuks) meistersportlaseks saanud) Õilme Kukk, 1994 võitsid mees- ja naisüksikmängu Eugen Vaino ja Õilme Kukk, 2002 meestest Tõnis Laks.

Meespaaridest on pärnumaalastest Eesti meistriteks tulnud 2002 Urmas Remmelgas ja Elmo Haav ning 2012 Heino Merilaine ja Aigor Sillaots, naispaaridest 1991 ning 1993 Miralda Alanurm ja Meida Roots, segapaaridest 1992 Õilme Kukk ja Gennadi Terri, 2008 Gennadi Terri koos kehralanna Andrea Uustulndiga, 2015 Ene Hunt ja Heino Merilaine.

Võistkondlikud (8 meest ja 2 naist) esimesed Eesti meistrivõistlused 1991. aastal võitis Pärnumaa KMK Ring (Gennadi Terri, Lembit Poobus, Eugen Vaino, Kalle Aas, Osvald Uuland, Andres Varik, Roland Leesi, Toomas Miku, Miralda Alanurm, Õilme Kukk), võitu korrati 1992 ja 1993 ning taas 2017 ja 2019. Eesti võistkondlikud karikavõistlused (8M + 2N) võitis Pärnumaa Ring 1990 ja 1991, seejärel oli karikas pikalt Harjumaa koroonaklubide käes. Ring võitis jälle 2009, misjärel läks taas jäme ots Harjumaale. Ring oli uuesti parim 2017. ja 2018. aastal ning võitis karika Pärnumaa Spordiliidu nime all 2019. aastal.

Pärnumaa koroonameistrivõistlusi peeti alates 1985.–1986. aasta talvest, mil mängiti osaturniire kohapeal. Meestest olid kolm esimest Lembit Poobus, Vladimir Jõgis ja Eugen Vaino, naistest Õilme Kukk, Saima Koitla ja Aino Jugala.

Pärnumaa 40. meistrivõistlustel 2019. aastal olid esikolmikud: meesüksikmäng: 1. Heino Merilaine, 2. Oole Rits, 3. Vladimir Jõgis. Naisüksikmäng: 1. Õie Malmberg, 2. Ene Hunt, 3. Mare Parv. Naispaarismäng: 1. Tatjana Osokina – Õie Malmberg, 2. Viire Talts – Ingeliina Kore, 3. Mare Perv – Aurika Vaho. Meespaarismäng: 1. Styven Kuntson – Aigor Sillaots, 2. Aarne Udusaar – Oole Rits, 3. Harri Tiik – Heino Merilaine. Segapaarismäng: 1. Ene Hunt – Heino Merilaine, 2. Õie Malmberg – Styven Kuntson, 3. Tatjana Osokina – Oole Rits.

Allikad: Wikipedia, Heino Merilaise mälestused

Fotod: Heino Merilaise erakogu, Enn Hallik

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com

Creative Commons License Veebilehel oleva materjali on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com