Kõrgharidusega õpetajaid on Eestis koolitatud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (TpedI), Tartu Riiklikus Ülikoolis, hiljem TPedI asemele astunud Tallinna Ülikoolis ja teisteski kõrgkoolides. Aga õpetajaid on õpetatud ka kutsekooli tasemel diplomi andnud ja nüüdki töötavas Tartu Ülikooli Õpetajate Seminaris.
Ilmselt ei andnud kõrgkoolid 20. sajandi kuuekümnendate alguses piisaval hulgal lõpetajaid, võib-olla oli noorte tung õpetajaks õppima minna teatud aastatel madalam, igatahes oli Eestis 20. sajandi kuuekümnendatel kehalise kasvatuse õpetajatest terav puudus.
Süsteemi kiiremaks toimimiseks ei mindud uue kooli loomise teed, sest see oleks nõudnud pabereid, pitsateid, lubasid, kinnitusi ja aega. Nii otsustati 1967. aastal luua Pärnusse punarevolutsionäär Jaan Anveldi nimelise Tartu Pedagoogilise Kooli (Tartu kuulsa õpetajate seminari, mis asutati aastal 1828 ja on Eestile andnud palju silmapaistvaid haritlasi, aga kus õppis ka Jaan Anvelt, õigusjärglane) filiaal.
Kool tegutses Pärnus aastail 1967–78. Pärnusse tehti kool seepärast, et siin loeti võimlemisõpetajate õpetamiseks vajalikud spordibaasid Eesti parimateks ja peale selle oli internaatkoolis olemas igalt poolt Eestist tulevate õppurite tarvis nii majutus kui ka söökla.
Koolile saigi põhibaasiks internaatkool ühiselamu, võimla, klassiruumide ja sööklaga. Sporditundideks kasutati veel spordikooli Jannseni tänava ujulat, linnakutsekooli nr 13 võimlat, Kalevi sõudebaasi, REVi võimlat ja seniks, kuni internaatkoolil omal staadioni polnud, Kalevi staadioni. 1970. aastal rajati Pärnu internaatkooli juurde Eesti esimesi kummibituumenkattega staadione.
Alguses oli rahva seas kiiresti suupärase ja sisu hästi peegeldava pisi-peda nime saanud kool mõeldud keskkooli lõpetanud ja kehalise kasvatuse õpetajaks tahtvatele noortele, hiljem avati grupid ka kaheksa klassi ehk põhikooliosa lõpetanutele. Kooli võeti vastu katsetega, enda sobivust tuli näidata kehalistes testides, etteütluses ja matemaatikas.
Keskkooliharidusega õpilaste õppeaeg oli kaks aastat ja nemad üldaineid ei õppinud. Kaheksa klassi lõpetamise järel tulnutel tuli õppida neli aastat, nemad said ka keskkooli üldainete programmi.
Ühel kursusel oli keskeltläbi 25 noort, neist tavaliselt kaks kolmandikku neiud.
Põhirõhk pandi kehalisele kasvatusele ja tunniandmise metoodikale. Õpetati õpetama pallimänge, ujumist, kergejõustikku, võimlemist, suusatamist, uisutamist, raskejõustikualasid, rahvatantsu, koreograafiat, matkamist, fakultatiivsena ka sõudesporti.
Algaastail oli Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaalis, mida juhatas väravpallitreener Henn Sepp, kuus põhikohaga treenerit-õpetajat: Vilma Anderson, Silvi Mihkels, Eike Sepp, Linda Sipelgas, Henn Sepp ja Ülo Vainumäe, lisaks õpetas õpetajaks õppijaid veel 30 põhikohaga mujal töötavat spordispetsialisti.
Pisi-peda lõpetanud Reet Lüdig, hiljem Pärnu koolide kehalise kasvatuse õpetaja ja Pärnu spordikooli koolisporditöötaja, meenutab, et kergejõustikku õpetasid Jaan Tamm, Linda Sipelgas ja Helmi Kommussaar, võimlemist Vilma Anderson ja Kersti Kärje, pallimänge Karl Köösel ja Albert Anderson, rühmvõimlemist Anne Rand, suusatamist Evi Talmar ja Kai Helmja, aerutamist Avo Topman, tõstmist Venda Kraavi. Paljud Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali lõpetanud on jätkuvalt Pärnu spordis tegevad, nagu näiteks karateklubi juht ja treener Heino Nõel ning kehalise kasvatuse õpetajad Ludmilla ja Roman Vaik.
Esimesel ja teisel kursusel olid õpilastel kolme- kuni viiepäevased suvised telklaagrid Eestis, Lätis ja Leedus. Talvelaagrid olid umbes kolmenädalased ja peamiselt Võrumaal Siksali algkoolis, aga ka Käärikul Piiril ja Viljandis Loodis. Kergejõustikulaagreid ei olnud, küll oldi praktikal pioneerilaagrites. Kolmanda kursuse õpilased olid sügisel ja kevadel seitse nädalat praktikal Pärnumaa ja muu Eesti paremates maakoolides.
Et pisi-peda ehk Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali kontingendi moodustasid peamiselt põhikoolide aktiivsed spordinoored, oli kool korduvalt Eesti parim kehakultuurikollektiiv ja hoidis aastaid enda käes parima kesk-eriõppeasutuse rändauhinda. Kõrgelt, kohati kõrgemaks kui ülikoolist tulnute puhul, hinnati lõpetajate teadmisi õpetamise metoodikas ja tundide läbiviimist.
1969. aastal ehk vaid kaks aastat pärast filiaali asutamist avati Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaalis kaugõppeosakond. Seal õppisid kolm aastat sageli soliidses eas, aga seni kutsetunnistuseta treenerid, õpetajad ja sporditöö organisaatorid. Näiteks pärnakatest käisid selle kaugõppe läbi Ants Kommussaar, Kahro Lukk, Silvia Nael, Helle Joasoo ja Jaan Kuuda. Aga mujalt Eestist Ottomar Kask, Endla Peets, Arvo Rist, Mati Taba, Rein Virolainen, Priidik Kippar, Leili Kaas, Heino Raam jt.
Statsionaaris õppinuist on tuntud näiteks Ester Aavik, meistersportlane nii käsipallis kui kõrgushüppes, ja hilisem Saaremaa spordikomitee esimees Siim Veski. Umbes kolmandik Pärnu kesk-eriõppeasutuse lõpetanuist sai hiljem ka kõrghariduse.
Vastuvõtt Pärnu filiaali lõpetati 1975. aastal, sest kõrgkoolidesse immatrikuleeriti siis senise 25 asemel igal aastal 50 kehakultuuritudengit ja kehalise kasvatuse õpetajate põua asemel hakkas tekkima üleküllus. Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali tegevus lõpetati 17. juunil 1978 vilistlaste kokkutulekuga. Olid sportlikud üritused, aktus ja pidu Kuldlõvis.
Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaalist ehk rahvasuus pisi-pedast sai lõputunnistuse Tartu Ülikooli tudengi Kristel Lutsu uurimustöö järgi statsionaaris 315 ja kaugõppes 71, kokku seega 386 kursuslast. Ajalehe Nõukogude Õpetaja 1978. aasta 9. detsembri artiklis nimetatakse lõpetanute arvuks 423, Vikipeedia pakub artiklis „Tartu Õpetajate Seminar“ lõpetanuid 427.
Allikad: „Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaal“. Kristel Luts, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna I kursus. Tartu, 1996; Ajaleht Nõukogude Õpetaja. 9. detsember 1978; Vikipeedia
Fotod: Aksel Randmeri fotokogu
Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com