Pärnumaal on Eesti jääkeegli alguslooga nii naljaga pooleks kui ka tõsiselt tublid puutepunktid. Aga kõigepealt sissejuhatuseks ajaloost ja terminoloogiast.

Jääkeegli, inglise keeles curling’u kodumaaks peetakse Šotimaad, kus on tänini säilinud keeglikivid, mida kasutati külmunud järvedel ja jõgedel 16. sajandil.

Esimesed klubid asutati Šotimaal Edinburghis, Kanadas ja USAs juba 19. sajandil. Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1959. aastal, olümpiamängude esimesed jääkeegli medaliomanikud selgitati 1998 Naganos (7 korda on jääkeegel olnud olümpial näidisalana, takkajärgi tunnistas ROK 1924. aasta olümpiaturniiri ametlikuks medalialaks), aastast 2006 on jääkeegel ka paraolümpia kavas (võisteldakse ratastoolides).

Rahvusvaheline jääkeegliföderatsioon asutati 1966. aastal, 1991. aastast kannab see nime World Curling Federation (WCF). 2019. aasta alguses oli maailmaföderatsioonil 61 liikmesorganisatsiooni. Väga populaarne on jääkeegel Kanadas, USAs, aga ka Skandinaavia maades, nimetatud riigid ongi alati suurte tiitlivõistluste favoriidid.

Eesti Curlingu Liit (ECL) loodi 2002. aastal. Esimeste Eesti meistrivõistlusteni jõuti 2004. aastal Jeti jäähallis, maailmaföderatsiooni liikmeks saadi sama aasta detsembris. Nagu mujal maailmas mängitakse ka Eestis nüüd jääkeeglit sportlikul tasemel üksnes spetsiaalsetel siseväljakutel. Mis ei välista, et keegi seda oma lõbuks ei siin ega mujal tänini ka tiigil ei harrasta.

Jääkeegliväljak on 45,5 meetrit pikk ja 4,75 meetrit lai, väljaku otstes on 3,7-meetrise läbimõõduga märklauad. Mängus (igas kohtumises 10 vooru ehk end’i) on kummalgi võistkonnal kaheksa 19,1 kilogrammi kaaluvat poleeritud graniidist ümmargust lamedat kivi, millele kinnitatud käepide. Petangisarnaste reeglitega mängu eesmärk on saata oma kivid vastasest täpsemalt märklaua tsentrisse. Sealjuures kasutavad mängijad harjamist, mille eesmärk on hoida kivi liikumise kiirust ja mõjutada tema trajektoori.

Üks täpsustus terminoloogia vallast. Eestis on ala nimetamiseks kasutatud nii ingliskeelset curling’ut kui omakeelset jääkeeglit (viimast lubab ja soovitab ka ÕS). 2018. aastal soovitasid Eesti keeleametnikud kursiivis curling’u asemel kasutada mugandatud kurlingut ja paljud meediaväljaanded läksid mugandusega kaasa. Mis paraku on asjatundmatu soovitus, sest kurling on tegelikult curling’u kõrvalharu ehk eraldi spordialana aastast 2000 rahvusvaheliselt olemas ja evib isegi oma 52 liikmesriigiga katusorganisatsiooni. Tegemist on jääkeeglile väga lähedase inglaste välja mõeldud alaga, mida mängitakse sarnaste reeglitega, aga kuulidel või ratastel liikuvate kividega soojas ruumis või õues ükskõik millisel siledal pinnal ilma jääta radadel.

Ent kuidas ikkagi sündis nüüd juba olümpialegi pürgiv Eesti jääkeegel ja milline osa on selles Pärnumaal ning pärnakatel?

Kõigepealt saab sõna peamiselt Eesti Päevalehes töötanud ja Eestis enim jalgpalliajaloost teadev, aga ka muust spordist palju kirjutanud Indrek Schwede:

„1998. aasta Nagano olümpiamängudel olin ajakirjanikuna. Seal olid ka minu kolleegid, Eesti Päevalehest Tiit Lääne ja Pärnu Postimehest Enn Hallik.

Me läksime spetsiaalselt curling’u-halli, kuhu pidi eraldi transpordiga sõitma, ja sinna läks pool päeva vähemalt. Tahtsime vaadata seda naljakat ala ja tõesti ongi naljakas ala. Aga mehed on ju lapsed. Tulime sealt tagasi – olime mitu tundi vaadanud – ja kohe läks curling’u-liidu asutamiseks. Mängult.

Loosisime ametid välja. Meil oli kolm ametit – president, peasekretär ja treenerite nõukogu esimees. Ma ei mäleta, kuidas Tiidu ja Ennu vahel see ametite jagamine toimus, aga mina sain presidendiks. Tagasi Eestis, läks kohutavaks aasimiseks. Treenerite nõukogu esimees – kus mängijad, kus kvaliteet, peasekretär – kus hallid ja võimalused jne. President – kus sponsorid? Õudne aasimine käis.

Mõne aasta pärast toimus aga Jõulumäel Pärnu lähedal Eesti esimene curling’u-turniir. Nagu aru saan, käis Naganos seda mängu näinud Pärnu Postimehe ajakirjanik Enn Hallik teisele Ennule, Tasalainile, kes oli Jõulumäe spordikeskuse juhataja, peale, et vahva ala, proovime ka, ja teeme turniiri. Tehti väga algelised curling’u-kivid, aga need olid tõelistega võrreldes tõeline huumor.

Oli kolm satsi. Üks ajakirjanike meeskond, kus mina, Ville Arike, Tiit Lääne ja Andrus Allika. Siis Pärnu Postimehe sats eesotsas Enn Hallikuga ja kolmas Pärnu maakonna sats eeotsas maavanem Toomas Kivimägiga. Seal me siis võistlesime. Jää oli looduslik ja väga kehv, kivi absoluutselt ei liikunud. Selleks, et seda väljaku teise otsa liikuma saada, tuli visata end kõhuli. Minust on seniajani Pärnu Postimehes üks stiilne pilt, kus olen kõhuli jääl, jalad üleval nagu liblikal, ja kahe käega lükkan kivi endast eemale. Nagu Magnus Kirt oma odaviskekatse viimases faasis.

Võitsime meie, ajakirjanikud, kel satsi nimeks Pressrauad jääl. See 2001 veebruaris toimunu oligi Eesti esimene ametlik curling’u-turniir!“

Ei tea, kas nimetada seda loogiliseks tulemiks, kokkusattumuseks või saatuse irooniaks, aga Indrek Schwedest sai 2002. aastal Eesti päris jääkeegliliidu esimene pärispresident! Kui Tallinnas esimest siseväljakut ja ala edendamist kavandati, oli Schwede kui curling’ut näinu ja sellest kirjutanu juures ja ühel hetkel just talle otsa vaadati – sina hakkad pealikuks!

Eks igaüks mäleta asju veidi omamoodi. Enn Hallik meenutab Naganot nii:

„Oli üks selline olümpiapäev, mil eestlasi tules polnud ja ka muud väga tulist oodata ei olnud. Võtsime siis Schwede ja Läänega ette, et sõidame Karuizawasse. Viskame pilgu peale tundmatule spordialale curling’ule, mis seal peetakse, aga pigem avastame Jaapanit ja jaapanlasi. Seni ju kurseeritud marsruudil olümpia meediaküla hotell – pressi bussijaamad – võistlusareenid – pressikeskused ja sööklad – jälle hotell. Et nüüd võtame ette, kolame ja uudistame selle väiksema linna tagahoovides, lubame endale mingis kohalikus söögikohas head ja paremat, võib-olla isegi koos tilga sakega.

Aga sellest plaanist ei tulnud miskit välja. Sest esiteks viis pressibuss meid Karuizawast kaugele eemale põllu peale ehitatud ajutiste curling’u-hallide juurde. Teiseks sadas paduvihma, mis välistas linna, tagahoovid ja muu. Ning kolmandaks selgus, et tagasibuss Naganosse tuleb alles õhtul, kui pikad curling’u-voorud on läbi.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui võtta sisse kohad pressitribüünil, vaadata esialgu jõllis silmadega täiesti imelikku sporti, aga siis nõutada subpressikeskusest curling’u-mängu reeglid ja hakata neid endale alguses puhtast igavusest, aga õige pea juba kasvava huviga selgeks tegema. Ja pole väga vale väita, et õhtuks, kui väljas (vihm oli lakanud!) bussi ootasime, olid meist kolmest saanud jääkeegli kas nüüd just fännid, aga sõbrad kindlasti. Kui nüüdki teleris curling’u peale juhtume, kanalit vahetama ei kipu.

Ning seal väljas märkasime jääkeeglikeskuse olümpiatuld. Mehed, teeme pulli, loome Eesti curling’u-liidu! Kui ei tee meie, ei tee keegi! Selle tule juures saigi liit loodud. Indrekust tuli loosiga president, Tiidust treenerite nõukogu esimees ja minust peasekretär. Mida iganes see ka tegema pidi, ei tea. Seega aasimise jutt on jumala tõsi, algas see juba kohe Karuizawa olümpiatule all ja jätkus veel aastaid, kui kusagil kolmekesi kokku saime.“

Aga nüüd sellest, kuidas curling ehk jääkeegel Jõulumäele jõudis ja seal 12. veebruaril 2001 Eesti esimene võistlus peeti.

„Curling jõudis Jõulumäele selle pärast, et mina tahtsin seda teha ja võtsin asja üles,“ kinnitab Jõulumäe Tervisespordikeskuse algataja ja väga pikaajaline juhataja Enn Tasalain. „Mis aastal see olla võis, päris täpselt ei mäleta, aga kas aastatuhande vahetusel või isegi enne.“

Saada-teada kusagilt veel midagi polnud, nii otsiti curling’u-tarkust ajakirjandusest. Šotimaa spordiala puhul tuli tegelda koguni tollide sentimeetriteks ja untside-naelte kilogrammideks arvutamisega. Millised peavad olema kivid, kas neid kuidagi osta saaks, kuidas ja millisena valada väljak – küsimusi sugenes palju. Aga neid hakati hasartselt lahendama.

„Kivide jaoks ostsime paksu niinimetatud lennukivineeri. Visu eksperimentaaljaoskonna juhataja, hiljem Fiiberi suusavabriku omanik Kalju Laats liimis plokid kokku. Need viisime Vändrasse, kus kabetaja Jaan Metsla ümmargused „kivid“ treis. Järgmisena arvutati kivi vajalik raskus ja see tähendas, et vineerist „kivi“ sisse tekitati auk, kuhu liimiti rauakolakas. Uuesti läksime Laatsi Kalju juurde, tema liimis kivide alla suusaplasti. Ja jälle tagasi Vändrasse, kus kividele monteeriti sangad. Paraku iga ilma ja jääga need kivid libiseda ei tahtnud, lükka, kuidas jaksad. Siis proovisime järgmiseks kive alt suusaparafiiniga määrida. Seegi ei aidanud, aga veel polnud meil ideed otsas, palusime vanal aerutamisässal Enn Reimannil kivide alla roostevabast plekist põhjad teha. Nüüd sai natuke parem, aga muidugi mitte päris,“ meenutab Enn Tasalain seda täna uskumatuna tunduvat epopöad.

„Otsisin internetist Euroopa curling’u-liidu aadressi ja kirjutasin sinna. Et oleme Eestist, kus veel pole jääkeeglit harrastatud, praegu küll mõte on, aga pole ei oskajaid ega tarkust. Sisejäähalle curling’uks ka ei ole. Et kas saaksite nõu anda, eelkõige seda, kuidas kive teha või kust võiks ühe komplekti kasutatud curling’u-kive hankida? Vaat niisugune lihtsameelne kiri läks Šotimaale. Kaotada polnud ju midagi,“ meenutab Hallik.

Vastus tuli üsna kiiresti ja oli üllatav. Euroopa jääkeegliliit teatas, et neil oleks ülimalt hea meel, kui maailmajao veidi üle paarikümnele liikmesriigile lisa tuleks. Koguni kasulik oleks, sest mida rohkem liikmeid, seda rohkem arvestab ROK ala olümpiaprogrammis hoidmisega ja seda suurem võib olümpial olla Euroopa kvoot. Balti riigid on väga teretulnud ja kohe üldse ei pea häbenema, et algajad ollakse. Mis sellest, et veel siseväljakuid pole, ka Šotimaal mängiti alguses jõgedel ja järvedel!

Euroopa curling’u-liit saatis Hallikule selle optimistliku kirja lisana terve paki jääkeegli määrusi ja muidu tutvustusi. Mis aga kividesse puutub, siis sel teemal tuli esmalt veidi külma dušši. Päris curling’u-kivid olevat vaid Šoti marmorist ehk siis nii-öelda ala emamaa tehases tehtud, uus kivi maksvat 5000 Eesti krooni (komplekt seega 80 000 Eesti krooni ehk veidi üle 5000 euro), ja lähiriikides Soomes ning Rootsis kasutatud kive laenata ega kinkida ei ole. Kohe mitte ühtegi.

Sellega mängupeasekretäri kontakt ala maailmajaoliiduga ka piirdus. Mis sa ikka oskad teha.

Ajakirjanikud teatavasti ei häbene pöörduda ega küsida, oma nina toppida. Nii üritas Jõulumäe edendajate entusiasmi ja piiritu ettevõtlikkuse ees aastakümneid müts peos käinud Pärnu Postimehe ajakirjanik, Naganos curling’ut näinud Enn Hallik (ärgem unustagem, siis veel Eesti jääkeegli mänguliidu mängupeasekretär!) Jõulumäe curling’ule tõelist tuge saada.

„Otsisin internetist Euroopa curling’u-liidu aadressi ja kirjutasin sinna. Et oleme Eestist, kus veel pole jääkeeglit harrastatud, praegu küll mõte on, aga pole ei oskajaid ega tarkust. Sisejäähalle curling’uks ka ei ole. Et kas saaksite nõu anda, eelkõige seda, kuidas kive teha või kust võiks ühe komplekti kasutatud curling’u-kive hankida? Vaat niisugune lihtsameelne kiri läks Šotimaale. Kaotada polnud ju midagi,“ meenutab Hallik.

Vastus tuli üsna kiiresti ja oli üllatav. Euroopa jääkeegliliit teatas, et neil oleks ülimalt hea meel, kui maailmajao veidi üle paarikümnele liikmesriigile lisa tuleks. Koguni kasulik oleks, sest mida rohkem liikmeid, seda rohkem arvestab ROK ala olümpiaprogrammis hoidmisega ja seda suurem võib olümpial olla Euroopa kvoot. Balti riigid on väga teretulnud ja kohe üldse ei pea häbenema, et algajad ollakse. Mis sellest, et veel siseväljakuid pole, ka Šotimaal mängiti alguses jõgedel ja järvedel!

Euroopa curling’u-liit saatis Hallikule selle optimistliku kirja lisana terve paki jääkeegli määrusi ja muidu tutvustusi. Mis aga kividesse puutub, siis sel teemal tuli esmalt veidi külma dušši. Päris curling’u-kivid olevat vaid Šoti marmorist ehk siis nii-öelda ala emamaa tehases tehtud, uus kivi maksvat 5000 Eesti krooni (komplekt seega 80 000 Eesti krooni ehk veidi üle 5000 euro), ja lähiriikides Soomes ning Rootsis kasutatud kive laenata ega kinkida ei ole. Kohe mitte ühtegi.

Sellega mängupeasekretäri kontakt ala maailmajaoliiduga ka piirdus. Mis sa ikka oskad teha.

Jõulumäe aga ajas oma rida visalt edasi.

„Esimesed mängud tegime tiigi ehk ujula jää peal, millelt murutraktoriga lume ära lükkasime. Aga seal läks ohtlikuks, keegi kukkus isegi ääres läbi jää, ja ilmast sõltusime ikka väga. Ühel toetajate õhtul oli seal ka väike mitteametlik võistlus,“ jutustab Tasalain. „Niipalju oli mul aga ammu selge, et Jõulumäel on võimalikult palju atraktsioone vaja ja et jääkeegel meeldib rahvale väga.“

Curling oli vaja katuse alla viia. Tasalain joonistas ruudulisele paberile „projekti“, väljaku alus üritati asfaltides hästi sile ja horisontaalne saada, prussidest tehti karkass ja kaeti see koormakilega. Võiski alguses voolikust, hiljem juba pumba ja torustiku abil miinuskraadide olemasolul jääd valama hakata.

Projekteerijad ütlesid, et selline oma tarkuse järgi ehitatud varjualune püsti ei jää, ja korra kukkus see kokku tõesti. Aga seepärast, et kõrval tehti kunstlund ja tuul kuhjas seda katusele, ruudulise paberi visandil polnud viga midagi.

„Jääkeegliüritusi oli nii maakonna talimängudel kui igasugustel kokkutulekutel ja firmapäevadel tihedalt. Vaja oli sooja ruumi, kus kohtunikud sõrmi soojendaks ja kust sooja teed jagada. Kutsusime kutsekooli poisid praktikale, nemad ehitasid jääkeeglimajale kohtunikuotsa. Ja siis tuligi see 12. veebruar 2001, mil kohtunikumaja avasime ja Eesti esimese ametliku võistluse pidasime,“ räägib Tasalain.

On talv 2019, kui neid ridu kirja paneme. Tiigi peal alustamisest on möödas pea kaks aastakümmet, aga jääkeegel on endiselt Jõulumäe üks talviseid atraktsioone ehk sportimisvõimalusi. Curling’u-majas on kaks väljakut, kus mängida saavad ka suure puudega, raami või ratastooli abil liikuvad inimesed. Vaid mõnel üksikul eriti soojal talvel pole Jõulumäe curling’u-majja jääd valatud. Aga siis saab ju kurlingut ehk jääta jääkeeglit mängida!

Kunagi põlve otsas leiutanud ja nuputanud Jõulumäel on nüüd kaks komplekti jääkeegli originaalkive: ühe seti ostis Jõulumäe ise, teine kingiti tervisespordikeskuse 35. sünnipäevaks. Kaks komplekti on ka kurlingu ehk ilma jääta keegli originaalkive, lisaks veel üks sett omatehtud ratastel kive. Mis pidada firmaüritustel originaalidest populaarsemadki olema.

„Kes aga arvab, et nüüd on kõik valmis ja olemas, see eksib,“ kinnitab nüüd sihtasutust Jõulumäe Tervisespordikeskus juhtivate poegade Eido ja Eiko kõrval haldus- ja arendusjuhina tegutsev Enn Tasalain. „Juba mitu aastat liiguvad meil mõtted kunstjääga päris jääkeegli suunas. Idee on, et spordimaja kõrval oleks ka kunstjääga liuväli koos curling’u-väljakutega! Oleme arvutanud, see maksaks 1,8 miljonit eurot. Taotleme, öeldakse ära, taotleme jälle, küll ükskord õnnestub.“