Pärnu oli 19. sajandi 80-te keskel suur sadamalinn, aga erinevalt Tartust ja Riiast, kus sõudeklubid olemas, siin veespordiga veel ei tegeldud. Soodsad treeningtingimused ja asjast huvitatud sakslased olid aga olemas ja nii 1884. aasta 26. augustil härrad Poirier, Paulson, Reinartz, Klinke seenior ja juunior, Jacoby, Knoch ning Uwa Friegel Pärnu sõudjate seltsi Pernauer Ruder-Club asutasid. See Pärnu vanim spordiklubi oli puhtsaksa klubi, kuhu eestlasi hakati lubama alles 1940. aastal.

Klubi asutamiskoosolekul pandi esimesele paadile (kronsteinideta üksikaeruline kuueõppepaat) nimeks Concordia. Alustuseks oli klubil 10 liiget, juba järgmise hooaja alguseks 23. Kinnitatud olid ka riialaste eeskujul koostatud treeningeeskirjad.

Teisel tegutsemisaastal muretses klubi endale üksikaerulise roolijaga kuuepaadi Ventus ning üksikaerulised roolijaga neljapaadid Fulgur ja Sagitta. 1885. aastal 20. novembril kinnitas tsaarivalitsus ametlikult Pärnu sõudeklubi, liikmeid oli selleks sügiseks klubis, kus treeniti ilma treenerita kaks korda nädalas, 38.

1886. aasta augustis külastas Pärnut keiserlik kõrgus suurvürst Vladimir ja tema auks korraldatigi 17. augustil Pärnu esimesed sõudmisvõistlused. 1200 sülla ehk umbes 2,5 km distantsil võistles 5 paati 19 sõudjaga. Esimeses stardis olid vastamisi kaks neljast roolijaga õppepaati, võitis Sagitta, kus sõudsid Jacoby, Schwarzen, Lemberg, Maybaum ja Müller, keda võib pidada Pärnu sõudevõistluste ajaloo esimesteks võitjateks.

Esimese vaimustuse järel tuli sõudeklubil 1887. aastal üle elada mõõn, mille põhjuseks oli huvilisi ära meelitanud rattaspordi populaarsuse tõus. Siis hakkas asi jälle laabuma: 1891. aastal oli klubil taas 43 liiget, 1892. aastal osteti Peterburist 105 rubla eest 20 aastat vana kahene paarisaeruline õppepaat Greif.

1893. aastal käis keiserlik kõrgus suurvürst Vladimir taas abikaasaga Pärnus ja tema auks peeti teine klubisisene regatt. 1895. aastal käisid pärnakad esimesel välisvõistlusel Riias, võites seal nii ühesel kui ka kahesel paadil. Järgmisel aastal külastasid Riia sõudjad Pärnut, edaspidi ei korraldatud Pärnus enam ühtki lahtist regatti ilma riialasteta.

Kõrgperioodi järel saabus jälle mõõn: Riia sõudeklubi 25. aastapäeva regatil kõrbesid pärnakad kapitaalselt, 1898. ja 1899. aastal ei võistelnud Pärnu sõudjad kordagi. 1900. aastal peeti kolmas klubisisene regatt, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et roolijaga kronsteinideta kuue mehe õppepaadis istunud nelja mehe seas oli Pärnu sõudeklubi ilmselt esimene eestlane A. Kuus.

1909. aastal tähistas Pärnu sõudeklubi 25. aastapäeva, pidustuste raames korraldatud ühepaatide võistluse võitis Peterburis elav eestlane, tollase Venemaa paremaid sõudjaid, 1912. aasta Stockholmi olümpial 3.–4. koha saanud Mart Kuusik. Teine oli pärnakas O. Olsson.

Kuni I maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal ei hiilatud küll tulemustega, aga pandi Pärnu sõudespordile tugev aluspõhi: alustati organiseeritud klubilise tegevuse, järjepidevate reeglipäraste treeningutega, muretseti treening- ja võistlusinventar, loodi sidemed Tartu ja Riia sõudjatega, korraldati lahtisi sõuderegatte ja propageeriti sõudesporti kohaliku rahva seas.

1914. aastal puhkes I maailmasõda ja Pärnu sõudeklubi sai käsu heita oma ridadest välja kõik Saksa ja Austria kodanikud. Klubi tegevus soikus kuni 1921. aastani täielikult. Siis korraldati taas klubisisene regatt, mis järjekorras kümnes. Nii sellel kui järgmisel aastal pöörati klubi üritustel suurt tähelepanu meelelahutusele, nagu näiteks tünnissõit, naljaetendused, ilutulestik, vettetõukamise võistlus jne.

1923. aastal ostis klubi Pärnu laevatehasest 2800 marga eest 8 uut aeru. Klubi väljaminekud olid suured, sestap hakati ka treeningute eest raha võtma ja isemajandava klubi liikmed tegelesid teatri tegemisega. 1925. aastal pandi klubihoonesse elekter ja sisustati puhvet.

Järgnenud aastatel klubi tegevus jälle soikus, üheks põhjuseks linnavalitsuse nõudmine klubihoone teise kohta viia. 1931. aastal saigi uus hoone valmis. 1934. aasta 5. augustil tähistas klubi oma 50. aastapäeva rahvusvahelise regatiga. Stardid anti Tammistes, finiš oli õlivabriku ehk praegu Liiva tänava kohal. Nende võistluste käigus võistles ka kaks naiste kahepaati ja see oli naistele esimene ning seni viimane Pärnu lahtine regatt. Need võistlused olid teadaolevalt viimased, mis enne II maailmasõda Pärnu jõel peeti.

Sünnilt teiseks Pärnumaal võib pidada maleklubi. Esimene Pärnust pärit nimekas maletaja oli vene meister A. Ašarin (1843–1896). 19. sajandi 70ndatel tegutses Pärnus mitteametlik malering, 1896. aastal saadi võimudelt luba asutada Pärnu Maleselts, mille ümber koondusid peamiselt baltisaksa maletajad. Enne seda leidus Eestis maleorganisatsioone vaid Tallinnas ja Tartus.

Pikemat aega oli selle seltsi esimees pastor J. Hasselblatt. Nn Balti turniiridel said Pärnu maletajad häid tulemusi: 1901. aastal Tartus oli dr V. Sohn esimene, 1907. aastal Riias Pärnu kellassepp S. Schotz kolmas.

Malemäng levis ka maale, Vändras näiteks taheti juba sajandite vahetusel maleseltsi teha, aga ei saadud luba. Ometi mängiti Vändras malet võrdlemisi palju, korraldati isegi kirimalepartiisid Viljandi ja Pärnuga.

Pärnu kolmanda spordiklubi au on jahtklubil. Selle loomise algatasid mõned Tsaari-Venemaa mereväeohvitserid eesotsas sadamaülem Dmitri Luhmanoviga, kes koostas ka Pärnu Purjeklubi esimese põhikirja projekti.

1906. aasta 21. juunil kirjutasid Julius Dicks, Anatoli Palibin, Dmitri Luhmanov, Artur Fröhling ja Christjan Meybaum alla palvekirjale, milles taotleti mereministeeriumilt heakskiitu Pärnu Purjeklubi asutamiseks koostatud põhikirja järgi. Seda aega tulebki pidada klubi asutamise ajaks.

Asutamiskoosolekul 27. mail 1907 valiti klubi esimeseks kommodooriks Dmitri Luhmanov. Auliikmeteks said sadamaülem V. Denissov, sadama ehituse juhataja V. Nazarov ja Pärnu linnapea Oskar Brackmann.

Registreeriti kolm jahti – Nora, Pai ja Anna. Tegelikult ei tähendanud klubi loomine, nagu tulnuks alles siis jahid Pärnu ja alanuks purjetamine. Jahid olid Pärnus juba 20. sajandi vahetusel, kuid registreeritud teistes linnades.

Ei saa ka väita, et klubi esimene võistlus 1907. aastal oli Pärnu esimene purjetamisvõistlus. Pärnu Postimees kirjutas, et 1883. aasta 10. juulil peeti Pärnu jõel suur paatidega võidupurjetamine ja see oli koguni rahvusvaheline. Teise koha ja hõbedast tuletikutoosi võitis ühe Inglise aurulaeva kapten. Esikoha ja laevakompassi sai aga Vene alamast eestlane Jaan Aadu poeg Hermann, vaese kaluri poeg, kelle paadi ja purjede üle konkurendid enne võidusõitu olla kõvasti naernud. Hermanni regatt on nüüd alates 1965. aastast Pärnu Jahtklubi üks traditsioonidest.

Jahtklubi esimene maja valmis 1909. aastal Loosi alla ehk samasse kohta, kus paikneb Pärnu jahtklubi praegugi. See hoone põles aga 1915. aastal Saksa tsepeliini lähedusse nn Anne auku visatud pommist maha. Pärast teist maailmasõda alustas Pärnu jahtklubi taas tegevust 1922. aastal, 1924. aastal valmis ka uus klubihoone.

Läinud sajandi kolmekümnendatel ehitati klubis paate, vennad Ildid tegid ka kiiljahi Jan. Arthur Vichmann ehitas Jannseni tänaval lontmaakri kuuris koguni mootorjahti, mis olla määratud president Pätsile. Valmis see ei saanud, vaid põles sõja ajal koos kuuriga. Klubi silmapaistvaim kaugpurjetaja oli noil aastail Pärnu haigla peakirurg dr Villems, kes käis oma kajutiga svertpaadiga Kajakas koguni Kopenhaagenis.

1944. aasta sügisel enne Vene vägede Pärnusse tulekut jagati jahtklubi kõik auhinnad klubi liikmete vahel tingimusega, et kui poliitiline olukord muutub, tagastatakse need klubisse. Osa väärtuslikust varast jõudiski Eesti uuel iseseisvusajal ringiga tagasi.

Spordiselts Vapruse juured ulatuvad juba üle-eelmisesse sajandisse: 1890. aastal asutatud Pärnu karskusseltsi Vaprus juurde loodi 1909. aastal võimlemisosakond. Pärast I maailmasõda jätkati tegutsemist Vapruse spordiosakonnana, 1922. aasta mais asutasid spordimehed aga iseseisva spordiseltsi Vaprus.

Asutajad olid Johan Tamm (esimees 1922–27), Ago Pärtel (Vapruse sekretär 1922–31), Arnold Oksa (Vapruse aseesimees 1923–24), Johan Põntson (10-kordne Eesti meister maadluses), Arnold Luhaäär (Mõisaküla mees, Amsterdami olümpia hõbe ja Berliini olümpia pronks tõstmises. Alustas Vapruses, hiljem siirdus Tervisesse) ja William Puust (Pärnu Jalgpalliklubi ja Pärnu Spordiseltside Liidu asutaja, 1924–27 Vapruse aseesimees).

Vapruse liikmed võistlesid jalgpallis, võimlemises, maadluses, kergejõustikus, tõstmises, poksis, ujumises, suusatamises, jalgrattasõidus, jääpallis, lauatennises, korv- ja võrkpallis. Jalgpallivõistkondi oli Vaprusel kolm, neile lisandusid veel Vändra, Raeküla ja Surju osakondade meeskonnad.

Vaprus korraldas esimesed linnadevahelised jooksuvõistlused Pärnust Tallinna ja Pärnust Riiga. Seltsi ruumid olid tegutsemisaja jooksul Supeluse, Karusselli, Lõuna ja Pikal tänaval, Vapruse osakonnad asutati Raekülla, Vana-Pärnusse, Surju ja Vändrasse, eriti aktiivne oli Raeküla osakond.

1937. aastal liitus Vaprus mitme Pärnu spordiklubiga, pannes nii aluse Pärnu Kalevile.

Kahe suure sõja vahel oli Pärnu üks edukamaid ja suuremaid spordiseltse Tervis, mis asutati 1921. aasta 11. aprillil. Esimeheks valiti advokaat ja Pärnu linnapea Soo. Kuna asutamisaastal puudusid Tervisel Pärnus võistlevad organisatsioonid, tegutses Tervis kõigil spordialadel. 1922–1924 asutati Pärnus rida uusi seltse, kellele Tervis pidi loovutama nii alasid kui ka sportlasi, aga 1925. aastal oli Pärnu Tervis Eestis kõige enam võistlusi korraldanud spordiselts. Tervise vanim spordiala oli raskejõustik, seltsi tõstjad püstitasid Eesti ja isegi maailmarekordeid (Arnold Luhaäär, Eduard Brock). Tugevaimaks alaks võib pidada aga jalgpalli, sest Tervise meeskond võitis 1925. aastal ringkonna- ja ringkondadevahelised võistlused ning jõudis lõpuks Eesti A- ehk liiduklassi, kus pakkus kuni Eesti iseseisvuse kaotamiseni konkurentsi riigi parimatele meeskondadele. Tervise sportlased olid edukad veel kergejõustikus ja teistelgi aladel, nende roll oli oluline Pärnu staadioni ehitamisel.

Kauased traditsioonid on ka Sindi spordielul. Töölisnoorte spordiringist Tarmula on andmeid juba kas 1906. või 1907. aastast, 1920. aasta 12. juunil kasvas sellest välja spordiselts Kalju. Esimene esimees oli Boriss Jürissoo, edasi Oskar Hendrikson, Jakob Kukk, Andrei Selling, Ludvig Pusse, Artur Pärn ja 1928. aastast kuni klubi likvideerimiseni 1940. aastal Johannes Joa-Janson.

Algaastail oli populaarseim ala raskejõustik, enamiku esikohti Pärnumaal võitsid sintlased, 1928. ja ka kahel järgmisel aastal korraldati Eesti tõstmis- ja maadlusmeistrivõistlused vaid Sindis. 1928. aastal võitis kohalik meeskond, 1929. aastal võitsid Sindi tõstjad viiest kullast kolm. Sindi Kalju silmapaistvaim sportlane oli tõstja Aleksander Kask, kes tuli alates 1925. aastast sulgkaalus 14 korda Eesti meistriks, püstitas 16 Eesti rekordit ja oli ühe esimese pärnumaalasest olümplasena 1928. aasta Amsterdami mängudel 15. 1935. aastal sai Aleksander Kask esimesena Pärnumaa parima sportlase kuldmärgi. Aleksander Kask oli esimene, kes täitis liidu eriklassi tõstja kuldmärgi nõuded koguda viie tõstega 395 kg ja sai selle märgi kätte 1938. aasta aprilli alguses.

Sindi Kalju vana lipp, mis korjandustega 1936. aastal muretseti, oli säilinud ja selle peidus hoidnud Salme Agel andis lipu 1990. aasta 12. jaanuaril taasasutatud Sindi Kalju klubile üle.

Endale kogu kubermangu ulatuses õiguse kõigi spordialadega tegelda võtnud Eestimaa Spordiselts Kalev asutati 1913. aasta 27. mail. Tallinnas 1901. aastast tegutsenud kalevlased aga korraldasid kergejõustiku tutvustamiseks võistlusi Haapsalus, Paides, Pärnus ja mujal, mõnel pool koguni kursusi.

1921. aastal avaldati Eesti Spordi kalendris spordiseltsi tüüppõhikiri ja seltside arv hakkas jõudsalt kasvama. 1922. aastal oli neid 33, 1925. aastal 63, 1930. aastal juba 133. Paljud neist, sealhulgas Pärnumaalgi, olid võtnud endale Kalevi nime. Näitena võiks tuua Uulu Kalevi (asutatud 1919, liikmeid 61, esimees H. Reier, Eesti Kerge-, Raske- ja Veespordi Liidu EKRAVELi, hiljem Eesti Käsipalli Liidu EKpLi liige, likvideeriti 1940) või Tori Kalevi (asutatud 1920, liikmeid 90, esimees samuti H. Reier, EKRAVELi, Eesti Kergejõustiku Liidu EkjLi ja Eesti Maadluse- Poksi- ja Tõsteliidu EMPTLi liige, likvideeriti 1940).

Eesti tolle aja kalevlaste-kergejõustiklaste seas torkab silma Pärnu kalevlanna Lehte Tamm (Palo), kes heitis 1937.–1942. aasta Eesti meistrivõistlustel ketast alati 4–6 meetrit kaugemale kui tallinlased ja tartlased ning hoidis Eesti rekordit 39.82 enda käes 9 aastat ja 11 kuud kuni 1950. aastani. Lehte Tamm tuli kaheksa korda Eesti meistriks. Ketta- ja kuulimedaleid aitas Tammel Pärnu tuua ühingukaaslane Marie Pelt, aga neli kulda korjas ta 1937–1940 odaviskes.

1937. aastal sündinud Pärnu Kalev sai esimese kodu 1938. aasta detsembri keskel, kui sõlmiti üürileping endise Brackmanni maja hooldajaga. See asus Brackmanni tänaval vastu raudteejaama.

Kalev kustutati spordiseltside nimekirjast juba enne 1940. aasta 9. oktoobri määrust (millele kirjutas alla ENSV värske siseasjade rahvakomissar pärnakas Boris Kumm). Aga veel augustis esineti ENSV kergejõustiku- ja tennisemeistrivõistlustel oma seltside esindusvormis ja sinimustvalgete embleemidega. Pärnu Kalev läks neile võistlustele kolme kergejõustiklasega, Oskar Linnaste võitis nii ketta- kui vasaraheite. Aastail 1920–1940 mängiti välja 468 Eesti kergejõustiku meistritiitlit, Pärnu kalevlased võitsid neist kuus.

Linnaste 52.10 vasaraheites ja Viktor Palango 1.88 kõrgushüppes olid esileküündivamad tulemused ka 1942. aasta 18. juunil, kui taasavati Tallinna Kadrioru staadion. Pärnu Tervisesse, Spartakisse ja Kalevisse kuulunud Oskar Linnaste (1935. aastani Linnebach) tuli karjääri jooksul 7 korda Eesti meistriks (kettaheites 1940 ja 1942, vasaraheites 1939, 1940, 1942 ja 1948, 1949), võistles Eesti eest 10 korda, võitis 1939. aastal Eesti Mängud, tema 1940. aastal püstitatud Eesti vasaraheiterekord 55.78 püsis ületamatuna 14 aastat ja oli tegemise aastal maailma kolmas tagajärg. Linnaste tuli veel neli korda NSV Liidu Spartaki meistriks ja vasaraheites kaks korda NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile.

Pärnu Kalevisse, seejärel 1942–1944 Pärnu Tervisesse kuulunud Viktor Palango oli oma aja Eesti edukamaid kergejõustiklasi. Ta võitis kõrgushüppes 1940. aastal esimese Balti matši, tuli 1942–1944 kümme korda Eesti meistriks (3 kulda 110 m tõkkejooksus, 3 kõrgushüppes, 3 kolmikhüppes, 1 kaugushüppes). 1944. aastal oli Palango veel kahurimüra saatelgi edukas: 23.–24. augustil (Võrus oli Punaarmee juba 13. augustil, Sinimägede lahingud olid lõppenud 12. augustil, Tartu vallutati 25. augustil) peeti Viljandis Eesti kergejõustikumeistrivõistlusi, Viktor Palango tuli neljakordseks meistriks (110 m tõkkeid 16,2, kõrgushüpe 1.80, kaugushüpe 6.37, kolmikhüpe 13.58). Seejärel põgenes Palango Eestist Rootsi, kus jätkas sportimist, võitis 1948. aastal kõrgushüppes 1.90-ga olümpia katsevõistluse.

1943. aastal ehk Saksa okupatsiooni ajal sai Pärnus Tervise kõrval, kuhu endised kalevlased seni kuulusid, taas spordiseltsina tegutsemise õiguse vahepeal poliitilistes punatuultes kaotatud Pärnu Kalev. Juhatuse esimeheks valiti Johannes Tamm, vahepeal Tervisega ühendatud varad kuulusid taas lahutamisele.

Riigi Teataja andmed, asutamiskoosolekute kuupäevad võivad erineda

Uulu Kalev 22.12.1919

Pärnu Maakonna Kaitseliidu Spordiring 18.10.1920 (registreeriti ümber 15.11.39)

Pärnu Tervis 10.03.1921 (esimene asutamine 1914, aga siis ei registreeritud)

Tori Kalev 18.04.1921

Sindi Kalju 17.11.1921

Mõisaküla Ülo 1922

Pärnu Jahtklubi 17.03.1922

Noorkarskuse Spordiühing Vaprus 26.06.1922

Töölisspordiselts Edasi 15.09.1923

Pärnu Jalgpalliklubi 15.11.1924

Pärnu Juudi Spordiselts Makkabi 28.03.1925

Pärnu Saksa Spordi ja Võimlemise Selts 18.10.1926

Pärnu Sulev 22.02.1927

Pärnu Politsei Spordiring 5.07.1927

Pärnu Politsei Spordiring Edu 13.11.1930

Pärnu Spordiklubi 22.02.1933

Pärnu Spordiselts Kalev 16.03.1937

Seltse ja klubisid, nagu Häädemeeste Kajak, Surju Kungla jt, oli Pärnumaal veelgi. Neid moodustati nii territoriaalsel ja spordialast tulenenud printsiibil kui ka aadetest lähtuvalt. Näiteks sündis 1933. aasta märtsis Pärnu Spordiklubi selleks, et ühendada ideelisi sportlasi, puhastada liikmeskonda neist, kes sportlaste nimele au ei tee, tõsta kasvatuslikku taset. Pärnu Spordiklubi esimeheks valiti mõtte üles tõstnud Johan Meimer, juhatuses olid veel Pärtels, Anderson, Sippa ja Kongas, revisjonikomisjonis J. Jakobson, Vanatoa ja V. Krull.

Oma spordiliikumine oli Eestis, sealhulgas Pärnuski töölissportlastel. ELKNÜ Keskkomitee I sekretär Jaan Kreuks algatas 1922. aasta sügisel ülemaalise töölisspordiorganisatsiooni Herkules, mis kiiresti keelustati ja ilmus 1923. aasta suvel Spartakuse nime all uuesti. Pärnu Herkules asutati aga juba varem, 1922. aasta 8. mail August Männiksoni ja Andrei Murro eestvõttel. Sügisel valiti ajutise juhatuse asemele ametlik, esimeheks sai Boris Kumm. Korraldati pidusid, võimeldi, tegutseti koostöös põrandaaluste kommunistidega. Suhted Vaprusega ei laabunud, Vaprus ei lubanud töölissportlasi oma ruumidesse treenima ja võistlema. Ka ei saanud töölissportlased paljudest võistlustest osa võtta, sest need olid vaid Eesti Spordi Liitu kuuluvatele apoliitilistele klubidele-seltsidele.

Pärnu Herkulese esimeesteks olid 1922. aasta 10. oktoobrist kuni ühingu keelustamiseni 28. aprillil 1923 Boris Kumm, Peeter Lage ja Feodor Leps. Edasi oli ühing sunnitud tegutsema nime all Edasi, mille esimeheks sai Aleksander Männikson. 1924. aasta punase ülestõusu ettevalmistamisel lõid Pärnus kaasa ka töölissportlased, ülestõusule järgnesid repressioonid, Edasi regulaarne tegevus katkes.

Pärnu Töölisspordi Ühing asutati 1927. aasta septembris, 1931. aasta märtsis asutati Sindi-Lodja töölisspordiühing Tasuja. 1932. aastal, kui tähistati Tasuja esimest aastapäeva, olid kokku tulnud paljud ümbruskonna noored, kes soovisid laulda isamaalisi laule, aga meeleolu lõid kohalikud töötud ja punalipulised agitaatorid, kes selgitasid, et töölistel pole isamaad ja laulda tuleb hoopis “Internatsionaali”. Pärnu Töölisspordiühingu 5. aastapäeval sama aasta septembris kõneles Eesti Töölisspordiühingu esimees A. Oinas, Eesti paremate töölissportlaste osavõtul peeti maadlus-, poksi-, tõste-, käsi- ja jalgpallivõistlusi. Kergejõustikus reklaamiti välja pärnakast imehüppajat August Tamme, kes ühekäelisena oli teivashüppes just jagu saanud 2.70-st.

1920. aasta 20. jaanuaril moodustati Eesti Spordi Kongressi otsuste järgi kolme Tallinna seltsi esindajatest Eesti Spordi Liit. See sai omale liitlaseks Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna, mis soovitas kõigil 30 seltsil moodustada spordiosakonna. Karskusseltsid, ka Pärnu Vaprus (1922) ja Valgus, olid kõik Spordi Keskliidu liikmed.

Ühinemisest otsiti sünergiat ka Pärnumaal. 1928. aasta 25. mail sündis Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabi ruumes Pärnumaa sportlasi ühendav Pärnu Spordiseltside Liit. See nimetati hiljem umber Pärnu Spordiliiduks, kadus esimese Nõukogude okupatsiooni ajal ja sündis Pärnu ning Pärnumaa spordiliitudena uuesti alles vastavalt 1996. ja 1991. aastal.

Spordiliidu loomise mõte kerkis juba 1926. aastal, kui Viljandi ja Pärnu soovisid korraldada jalgpallis ning kergejõustikus linnade matši, aga polnud kedagi, kes eri seltsidest võistkonnad komplekteeriks. Nii tekkis kõigepealt linnadevahelisi võistlusi korraldav komisjon, millest sai Pärnu spordiseltside jalgpallikomisjon, siis staadionikomisjon ja lõpuks sündiski spordiseltside liit. Liidu hädavajalisust süvendas seegi, et üks organisatsioon, täpsemalt Tervis ei suutnud enam hallata mereäärset spordivälja (toona 100 x 65 m enam-vähem korralikku pallimuru ja 367 m pikkuse viie rajaga jooksuteega) ja liidust loodeti abi selle ajakohaseks staadioniks tegemisel.

1933. aasta märtsis kiitis Pärnu Spordiseltside Liidu asemike kogu heaks linnaarhitekt O. Siimanni (Siinmaa) uue staadioni tribüüni plaani. Sealsamas tunnistati vajalikuks seada korda raskejõustiklastele harjutusruumideks Elevandi tänaval asuvad tööbörsi ruumid.

1934. aasta 19. juulil osalesid seitsme spordiorganisatsiooni esindajad Pärnu Spordiseltside Liidu erakorralisel peakoosolekul. Koosoleku ajendiks oli liidu juhatuse kriis, nüüd koguneti uut juhatust valima. Kabinetti ehk juhatust moodustama kandideerisid J. Meimer ja senine esimees E. Jürvetson, salajasel hääletusel võitis Jürvetson.

Sama 1935. aasta detsembris külastas Pärnut Eesti Spordi Keskliidu spordiinspektor olümpiamedalist Aleksander Klumberg, kes Tervise ruumes rääkis kuue klubi esindajatele, et keskliit tahab edaspidi näha maakonnalinnades spordiliite, kes oleksid võimelised arendama sporti nii linnas kui maal ehk kogu maakonnas. Pärnus oli spordiliit olemas, küsimus oli vaid nimes ja nii muudeti ainult nimi: Pärnu Spordiseltside Liidust sai Pärnumaa Spordiseltside Liit.

1940. aasta mais muutis 1928. aastal moodustatud Pärnu Spordiseltside Liit (esimeses juhatuses olid A. Pärn, E. Bliebernicht, V. Vanatoa, Johannes Hendrikson, A. Kristjanson, A. Stackelberg ja J. Tamm) taas nime, olles nüüd Pärnumaa Spordiliit. Vaid kahe kuu pärast lahkus senine juhatus (esimees K. Meimre, abiesimees A. Laur, sekretär Alfred Tamm, abisekretär Otting, laekur Arnold Vesilo, laekuri abi Ilbak ja majavanem Jürksoo) ametist. Eesti Spordi Keskliit määras Pärnumaa Spordiliidule uue juhatuse, kuhu kuulusid Valentin Rüükel, Dimitri Laos, Herbert Tali ja Johann Ardel Pärnu Töölisspordi ühingust ning Johann Somson ja Aleksander Laasi Sindi Kaljust. Veel kuulus uude juhatusse Eesti Spordiliidu kohapealne esindaja A. Juhkam.

1941. aastast on ajalehtedest leida märke, et Pärnumaal tegutses ka Noorte Spordiliidu Pärnumaa ringkond, kes püüdis murda arusaama, et sport teeb laste tervisele liiga, rikkudes südant ja kopse, ning kutsus lapsi staadionile harjutus- ning mänguõhtutele.

Ühistegevuse kõrval oli aga juttu ka päris ühte heitmisest. 1936. aastal liikus Pärnu spordiringkondades küsimus, kas ei peaks kohalikud seltsid ühinema, et Pärnu killustatusest tingituna muust Eestist maha ei jääks. Vapruse erakorraline peakoosolek andis ühinemiseks nõusoleku, Pärnu Jalgpalli Klubi igakülgse arutamise järel ka, Tervis aga ei läinud ühinemise aktsiooniga kaasa. Koondumist ühe mütsi alla pooldas Pärnu Spordiklubigi. Ometi klubid leibu seekord veel päris ühte kappi ei pannud, aga 1937. aastal sündis ühteheitmisest ikkagi Pärnu Kalev.

Esimesel nõukogude ajal 1939–41 kõrvaldati 1940. aasta 19. juulil Eesti Spordi Keskliidu juhatus, sama aasta 24. detsembril loodi ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee ning 1941. aasta 4. jaanuaril selle allasutustena kehakultuuri- ja spordikomiteed Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja maakondades. Pärnu spordikomitee esimeheks määrati Cesar Andre, Pärnumaa spordikomitee esimeheks Herbert Tali.

Likvideeriti eriala- ja maakondade-linnade spordiliidud, endised spordiseltsid ja klubid. Spordiühingutest hakkasid Pärnus ja Pärnumaal tegutsema sportimist jätkata soovinud endisi kalevlasi oma ridadesse haaranud Spartak, Dünamo ja Lokomotiiv.

Saksa okupatsiooni ajal taastusid Pärnumaal mitme spordiala võistlused, aga et käis sõda, siis sport iseseisvusajaga võrreldavat hoogu sisse ei saanud.

Eesti polnud veel punavägede poolt uuesti võetud, kui tulevased võitjad asusid spordiorganisatsioone taastama. 1943. aasta 13. detsembril moodustati Spartaki Eesti organiseerimisbüroo, 1944. aasta 4. jaanuaril taastati Eesti Ametiühingute spordiselts Kalev. 1947. aasta 27. aprillil toimus spordiseltsi Jõud asutamiskongress.

1944. aasta 9. märtsil pandi paika vabariikliku alluvusega linnade ja maakondade spordikomiteede esimehed. Pärnumaa spordijuhiks määrati Koitla, Pärnu linna spordikomitee esimeheks Harald Puistamaa. Tuleb märkida, et kuigi spordikomiteede ja spordiühingute juhid pidid olema ustavad uuele korrale ja nende taust kontrollitud, Pärnumaal ühtki umbvenekeelset või padupunast spordijuhti läbi aegade ametisse ei pandud. Küll oli neid sporti kureerivate Pärnu linna ja Pärnumaa partei- ja täitevkomitee juhtide seas.

1945. aastal oli Pärnus kaks spordiorganisatsiooni (Kalev ja Spartak)

463 liikmega ja koolides 10 kollektiivi 970 liikmega. Pärnu linna spordikomitee esimeesteks on Harald Puistamaa järel olnud Oleg Korts (alates 1.12.1945), Aksel Himma (16.8.1946), Arnold Ebrok (23.5.1947), Karl Köösel (4.10.1950), Patrick Laidsaar (17.6.1951), taas Arnold Ebrok (7.10.1952), uuesti Karl Köösel (23.6.1954). 1957. aasta detsembris ühendati Pärnu linna ja rajooni täitevkomiteede juures asunud kehakultuuri- ja spordikomiteed linna täitevkomitee juures tegutsevaks kehakultuuri- ja spordikomiteeks. 1959. aasta jaanuaris moodustati kehakultuuri- ja spordikomitee asemele Eesti NSV Spordiühingute ja Organisatsioonide Liidu Pärnu Linna Nõukogu. 1965. aasta 1. novembril asus selle nõukogu esimehena tööle Bernhard Lõhmus. 1969. aasta 1. jaanuarist reorganiseeriti spordiühingute ja organisatsioonide liidu Pärnu nõukogu taas Pärnu Linna TSN Täitevkomitee juures olevaks Kehakultuuri- ja Spordikomiteeks, mis tegeles kehalise kasvatuse arendamise, kvalifitseeritud sportlaste ettevalmistamise ning selleks materiaalse baasi loomisega, korraldas spordiüritusi, juhtis linna kehakultuuri- ja spordialast tegevust ning koordineeris Kalevi Pärnu territoriaalnõukogu, Nooruse Pärnu linnanõukogu, Tööjõureservide, Dünamo ja Lokomotiivi Pärnu kehakultuurikollektiivide tegevust.

Taastatud spordikomiteed juhtis samal ajal ka edukas naiste võrkpallitreener Bernhard Lõhmus, talle järgnesid Pärnu linna spordijuhi ametnikupostil Tarmo Valgepea (alates 20.5.1986) ja Uno Koort (22.2.1990). 1989. aastal loodi spordikomitee juurde spordinõukoda, 1990. aasta veebruaris nimetati spordikomitee ümber spordiametiks, 1991. aastal anti spordiametile juriidilise isiku õigused, 1991. aastal hakati Pärnus looma spordiklubisid, kes tegutsesid vastavalt linnavalitsuse kinnitatud põhimäärusele juriidilise isikuna. Enne poliitikatuultes likvideerimist ehk Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna spordiametniku tasemele degradeerimist olid spordiameti eesotsas veel Aino Värbu (1.4.1994) ja Valdo Järvekülg (1.5.1996). Uno Koort asus taas Pärnu Linnavalitsuse Kultuuri- ja Spordiameti spordinõunikuks 1.02.1997 ja töötas Pärnu linna juhtiva spordiametnikuna kuni 2018. aasta 31. detsembrini. Sellest ajast alates on Pärnu spordinõunik Maarja Tammai.

Pärnumaa elas kõigepealt läbi väikeste rajoonide aja, mil kogu Eestis rakendati tööle 39 rajooni spordikomiteed ning Jõu asemele loodud spordiühingu Kolhoosnik rajooninõukogu. 1952. aastal elati läbi oblastite lühike, vaid aasta kestnud aeg. Siis (nagu ka kuni 1940. aastani) kuulus Pärnumaa alla näiteks Mõisaküla rajoon. Pärnu oblasti spordikomiteed juhtis toona Arnold Ebrok. Hilisematest Pärnumaa spordikomitee esimeestest on teada Kahro Lukk (1965–71), Annus Kaareste (1971–73), Juhan Jürgenstein (1973–76) ja kõige pikemat aega (1976–92), kuni selle institutsiooni kaotamiseni Pärnumaa spordikomitee esimees olnud Jõulumäe Tervisespordikeskuse rajaja ja hilisem juht Enn Tasalain. 1992–2002 oli Tasalain Pärnu maavalitsuse spordinõunik.

Pärnu Spartaki juhtidest on teada lühikest aega juht Valter Rull ja 1952–59 ühingu Pärnu osakonna esimees olnud Aksel Randmer. Eesti vibulaskmise isa Aksel Randmer töötas edasi Tööjõureservide Pärnu kehakultuurikollektiivi instruktorina ning järgnevalt 1963–92 Pärnu Dünamos, sealjuures 1976–83 vastutava sekretäri ehk kohapealse juhina.

Tööjõureservid tegutses Pärnus aktiivselt linnakutsekooli nr 13 juures, Lokomotiiv oli vähesel määral esindatud raudteelaste seas.

Nõukogude aastail tegutses Pärnus nagu mujalgi ALMAVÜ ehk armee, lennu- ja mereväe abistamise vabatahtliku ühingu Pärnumaa osakond, mis üleliidulise rahaga arendas kohapeal tehnikasporti motokrossist mudellennuni. Pärnu ALMAVÜ juhte olid Gert Allikmaa, Peeter Mažnik, Endel Mölder, Toomas Räni ja viimane Arne Tikerpe.

Laste ja noorte spordi jaoks oli moodustatud spordiühing Noorus, mis tegutses ka Pärnus. Selle kohapealne esimees oli reeglite järgi haridusosakonna juhataja, Pärnus näiteks Harald Roosvee, aga Pärnu Noorust on juhtinud ka hilisem spordikomitee juhataja Bernhard Lõhmus. Noorusel oli aga tegevtöötaja ehk instruktorgi, mõnda aega tegi linnas seda tööd odaviskaja Aliide Tamm.

Pärnumaalgi oli Nooruse organisatsioon, mida juhtis täitevkomitee haridusosakonna juhataja Peeter Orav. Üks instruktoreid oli Aino Värbu.

Laste ja noorte sportlikuks õppe- ja treeningtööks on Pärnus ja Pärnumaal tegutsenud spordikoolid. Pärnu noorte spordikooli idee oli õhus juba nõukogude võimu esimesel aastal 1940, aga asutamiseni jõuti 1946. aasta 8. juunil. Esimene direktor oli Helmut Saar, järgnesid Harald Roosvee, Raimond Hallik, uuesti Roosvee, siis pikaks ajaks Ervin Vilepill, tema järel Vaabo Kalbus ja Tiit Aasma. Pärnu Laste ja Noorte Spordikool (Pärnu LNSK) ja Pärnu Linna Spordikool olnud, 2021. aastal Pärnu Spordikooli nime kandev huvialakooli staatuses ja Pärnu linna finantseeritav kool tegutseb kümne spordiala, ligi 30 treeneri ja 900 õpilasega endiselt.

Pärnu Rajooni Laste ja Noorte Spordikool alustas 1966. aastal Kilingi-Nõmmes kolme alaga (male, korvpall, kergejõustik). Hiljem laienes spordikooli tegevus üle kogu maakonna, lisandusid uued alad ja treenerid. Rajooni spordikooli direktorid olid Aarne Link (1966–68), Ain Koovit (1969–78), Aino Värbu (1978–94) ja Rita Petersell (1994–2001). Pärnumaa spordikooli töö peatati 2001. aastal, sest riiklik finantseerimine kadus ja Pärnumaa omavalitsused polnud nõus spordikooli ühiselt rahastama.

VS Jõud rajooninõukogu juures tegutses aastail 1963–90 samuti spordikool, kus toetati ja toimusid treeningud kümnel spordialal (ratsutamine, jalgrattasport, maadlus, tõstmine, motosport, suusatamine, vibulaskmine, jääpurjetamine ja võrkpall). Läbi aastate oli palgal 27 treenerit, lisaks olid spordikoolil arvukad instruktorid-metoodikud Pärnumaa suuremates keskustes. Spordikooli tööd juhtis alguses Jõu Pärnu Rajooninõukogu vaneminstruktor Maie Mere, seejärel kinnitati direktoriks Tiiu Muhel ja tema järel oli sel ametipostil Marika Jõgi-Artel.

Pärnu Kalevi esimesi juhte sõja järel oli Theodor Sinkel, kuni avastati, et lugupeetud spordimees siiski sõjas Saksa sinelit kandis. Edasi olid Kalevi esimehed oblasti mõõdus Jüri Kurul ja linnas Hugo Laur. Kui oblastid kaotati, töötasid Pärnu linna Kalevi esimeestena Helmuth Luik, Johannes Kost, Eldor Steinberg, Heino Jeret, Ülo Hendrikson, Vambo Talu, Peeter Kais, Uno Koort, sõudetreener Matti Killing ja jalgrattatreener Kaido Juurik. Kõige pikemalt töötas Pärnu Kalevis instruktori, õppespordiosakonna juhataja ja aseesimehena Helmut Hunt.

Suurt rolli Pärnu spordis omas Kalevi veespordikool, mida 1973–80 juhtis Reet Sarap, 1980–83 Silvia Neeme, 1983–94 Eddy Lüdig ja seejärel Anu Tammik ning Reet Palm.

1951. aastal reorganiseeris ENSV Ministrite Nõukogu maaspordiühingu Jõud vabatahtliku spordiühingu Kolhoosnik Eesti NSV osakonnaks, 1956. aasta augustis otsustas ENSV Ministrite Nõukogu koos EKP Keskkomiteega sporditegevuse parandamiseks taas moodustada maaorganisatsioonides spordiühingu Jõud.

1952. aasta 25. aprillil peeti Tallinnas ESO Jõud ja EVO Kalev vabariiklike nõukogude ühendatud pleenum, mille tulemusena kutsuti ellu Üleliidulise Vabatahtliku Ametiühingute Kehakultuuri- ja Spordiühingu Eesti Vabariiklik Organisatsioon Kalev. Ehk – liideti Jõud Kaleviga. Maakondadeski moodustati Kalevi nõukogud. Tegemist oli Moskvast tulnud suunisega maaspordiorganisatsioonid likvideerida ja ametiühingute alla ühendada.

1990. aastal Kalev demonteerus ja 11. juulil 1990 moodustasid 11 Eesti maakondlikku spordiühendust Eesti Maaspordi Liidu Jõud. Pärnumaad asutajaliikmete seas ei olnud. Samal aastal asutati Pärnumaa Spordiliit, mis astus EMSL Jõu liikmeks. Hiljem liitusid sellega ülejäänudki maakondlikud spordiühendused, tegemist on maakondade spordiliitude liiduga.

Seoses Kalevi ja Dünamo õigusjärglase Põhjakotka kriisiaegadega 21. sajandi alguses võttis Jõud endale 2007. aastal taas uue nime ja staatuse, mis lubas riigi ainsa ambitsioonika ning tegusa spordiühendusena seista kõigi eestimaalaste sportlikkuse eest. 2007. aasta 21. märtsist on tegemist Eestimaa Spordiliiduga Jõud.

Pärnu Jõu esimehed on olnud (1962. aastani, mil moodustati Pärnu rajoon, eksisteerisid Jõu Pärnu linna- ja rajooninõukogud) Arved Sellin (1948–52), Erich Soosalu (1952), Eduard Üürike (1952), Sergei Rõbalov (1952), Mihkel Saal (1953), Heino Lainurm (1953), Eduard Tuisk (1953–54), Hermann Tamm (1954), Leigar Kodasmaa (1954–58), Veljo Kalep (1958–59), Toomas Külvet (1959–60), Aksel Laul (1960–63), Artur Akkermann (1963–64), David Vesset (1964–75), Matti Killing (1975–76), Arvo Moon (1976–85), Peeter Kais (1985–87), Maie Mere (esimehe kt 1987–1991) ja Kaiu Kustasson (alates 1991 Jõu rajooninõukogu õigusjärglase Pärnumaa Spordiliidu tegevjuht kuni 2018).

Kilingi-Nõmme rajooni Jõu esimehed olid Aita Kiviselg (1952), Oliver Puri (1952–56), Juhan Tõnspoeg (1957–58), Arne Vabrit (kt 1958), Ants Sumberg (1958) ja Arvo Teearu (1958).

Pärnu-Jaagupi rajooni Jõu esimees oli 1951 Robert Soostar, seejärel Heino Peetson (1952–1959).

Vändra rajooni Jõu esimehed olid Eduard Kaljula (1951–54), Boris Uibokand (1954), Kaarel Päiel (1954–55 ja 1955–56), Otto Juhansoo (kt 1955), Enn Tammai (1956–59 ja 1961), Oskar Kuldsepp (1959–61) ja Hugo Lepasaar (1963, kui Vändra rajoon likvideeriti).

1947. aasta 16. detsembril asutatud VSÜ Jõu Pärnu Rajooninõukogu õigusjärglasena asutati 1991. aasta 10. juulil Pärnumaa Spordiliit (alust sellele võib leida juba 1928. aasta 7. mail asutatud Pärnumaa Spordiseltside Liidust, mis 1940 nimetati ümber Pärnumaa Spordiliiduks). Selle esimehed on olnud Raivo Kaik, Toomas Rõhu, Kuno Erkmann, Taimo Tammeleht ja Kaie Toobal. Liidul on 7–9 liikmest koosnev juhatus, osa juhatuse liikmeid esindab Pärnu linna.

Pärnumaa Spordiliidul oli 2019. aastal 59 liiget. Maakondliku spordiliidu ülesanne on spordi korraldamine ja edendamine Pärnumaal. Pärnumaa Spordiliit on maakonnas tegutsevate spordiklubide ühendus, mis rahvusliku olümpiakomitee liikmena esindab maakonna sporti ja kel on ainuõigus korraldada maakonna meistrivõistlusi ning anda välja vastavaid tiitleid. Spordiliit aitab klubidel selgitada maakonna meistreid enam kui 50 spordialal, toetab klubisid projektide kirjutamisel, abistab maakonna võistkondade väljaviimist Eestimaa mängudele. Maakonna spordiliit on korraldanud aastaid maakondlikke suve- ja talimänge, mis on ettevalmistus Eestimaa suve- ja talimängude võistkondade komplekteerimiseks. Spordiliit abistab ka piirkondlike mängude korraldajaid. Pärnumaal on kolmed suuremad piirkondlikud mängud: Pärnumaa valdade rannamängud, Rohelise Jõemaa mängud ja Koonga mängud, aga veel on külade spordimänge (näiteks Halingas, Saardes, Häädemeestel, Toris ja Lääneranna vallas). Endiselt toimuvad kahe väikesaare Kihnu ja Ruhnu mängud. Rekordaastal oli Pärnu maakonnas 287 spordiliiduga seotud spordiüritust.

Pärnu Linna Spordiliit, mis koondab pooltsada linnas registreeritud ja tegutsevat spordiklubi ning organisatsiooni ja näeb enda funktsiooni nii linnavõimude kui sportlaskonna igakülgses abistamises, asutati 1996. aasta 5. detsembril. Pärnu Linna Spordiliidu esimees on asutamisest alates (1996-2021) olnud Enn Hallik.

Pärnumaal on alati olnud tegus spordiveteranide ühendus. Pärnumaa Spordiveteranide Koondist on juhtinud Gertrud Vabrit, Heinrich Vellend, Richard Parmaste, Johan Sarapik, Aleksei Uibu, Vambola Remmel, Lii Rõõmussaar, Peeter Orav ja Tiina Leppmets.

Kasutatud kirjandus:

„Kalev“ läbi sajandi 1 ja 2, 2001, koostajad Eugen Piisang ja Juhan Maidlo

Ajaleht Uus Elu

Ajaleht Töörahva Hääl

Ajaleht Pärnu Kommunist

Ajaleht Pärnu Postimees

Eesti spordi biograafiline leksikon

Eesti spordi aastaraamatud 1940-2012

Pärnu – Eesti sõudespordi kants, 2004, Hugo-Herbert Artma

Pärnu Jahtklubi 1906-2006, 2006, Tõnu Kann, Kalev Vilgats, Joel Kukk

Võrkpalli lugemik, 2009, Valeri Maksimov

Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi toimetised 3, 1999

Eesti Sport läbi aegade, 1996

Jõud, Tallinn 2006, koostaja Tiit Lääne

Jõud 70, Tallinn 2016, koostaja Tiit Lääne

Pärnumaa Spordikooli 1966-2001. Pärnu 2009. Koostaja Aino Värbu

Retk Eesti spordiajalukku, 1980, Lembit Koik

Eesti tennis 90, 2003, Jaan Jürine, Ants Põldoja

Pärnumaa Spordiliidu arhiiv

Fotod: erakogud, Aksel Randmeri fotokogu

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com