Eesti poksi algdaatumeid:

1910 peeti Tartus spordiseltsi Aberg peol Eesti esimene avalik poksidemonstratsioon;

1920 toimusid Tallinnas esimesed poksitreeningud;

1921 korraldati Tallinnas esimesed ametlikud poksivõistlused;

1923. aasta 17.–18. novembril toimusid esimesed ametlikud Eesti meistrivõistlused poksis, neid kuupäevi loetakse ala ametlikuks alguseks võistlusspordina.

Millal ja kus võis olla Pärnumaa poksispordi sünd, ei ole seni selge. Küll aga võib väita, et poksiga tegeldi Pärnumaal edukalt peamiselt Pärnus ja Sindis. Pärnus asutati 1921. aastal spordiselts Tervis, mis õige pea oma spordialade sekka ka poksi võttis. Võib-olla toimus midagi ka Mõisakülas, Vändras, Kilingi-Nõmmes ja mujal, aga selliste andmete peale pole nende ridade kirjutaja sattunud.

Ilmselt jõudis 1920ndate alguses demonstratsioonesinemisi Pärnussegi, sest peagi hakati siin juba võistlusi korraldama. Nii tuli ilmselt kõigi aegade nimekaim Pärnus sündinud poksija Roman Kuura (8.8.1906 – 11.7.1941) noorteklassis 1924. aastal Pärnumaa meistriks.

Roman Kuura asus täisealiseks saades elama ja treenima Tallinna. Teda olla peaaegu igal varahommikul nähtud raske seljakotiga Nõmme liivaluidetes jooksmas ja õhtul poksisaalis treenimas. Peagi räägiti temast kui lootustandvast poksijast ja 1927. aastal II Eesti-Soome maavõistlusel oli suurimaks üllatuseks Roman Kuura võit keskkaalus (kuni 73 kg) põhjanaabrite tolleagse nimekaima poksija Väino Ekströmi üle.

Oma parimad võistlused pidas Tallinna Poksiklubi esindanud Kuura keskkaalus, aga tuli neljal korral (1928–1929, 1931–1932) Eesti meistriks hoopis poolraskekaalus (80 kg). 1930. aastal võistles Roman Kuura Budapestis Euroopa III meistrivõistlustel, kus kaotas esimese matši tehnilise nokaudiga kolmandas raundis rootslasele John Anderssonile, kes pälvis hiljem pronksmedali. Üldse pidas Roman Kuura poksiringis aastail 1922–1933 182 matši, millest võitis 164. Eesti koondisse kuulus Kuura maavõistlusel soomlastega neli korda ja võitis neist kohtumistest kolm.

1930. aastal valiti Roman Kuura Eesti parimaks poksijaks. Samal aastal toimus esimene Eesti parimate sportlaste valimine ja Roman Kuura sai rahvahääletusel Elmar Rähni, Voldemar Väli, Evald Tipneri ja Julius Tiisfeldti järel viienda koha.

Kuura võistlusviis oli omapärane. Tema võistlusi näinud rääkisid, et oma pikkade kätega tabas ta vastast nagu veskitiibadega ja teist nii julget, kohati isegi hulljulget ja visa võitlejahingega poksijat poldud enne Kuurat Eestis nähtud.

Võistlemise lõpetanud, oli Roman Kuura 1933–1939 poksitreener Soomes, Lätis ja Leedus. 1939. aastal tuli Roman Kuura tagasi Pärnu ja hakkas sünnilinnas poksitreeneriks.

Meisterpoksija surm 1941. aasta 11. juulil oli äärmiselt ootamatu ja mõistetamatu. Detaile ei tea keegi ega tule need ilmselt kunagi välja. Sakslased olid 8. juulil Pärnu jõudnud, Kuura kutsuti juba 9. juulil politseisse ja sealt ta tagasi ei tulnudki. Oli uute okupantide poolt Raeküla metsas maha lastud, haudki jäi teadmata.

Roman Kuura poeg Gunnar Kuura: „Olin siis kuuekuune ja tean nüüd vaid seda, mida ema rääkis. Isa oli Pärnus treener ja kui sakslased ta politseisse kutsusid, läks ta sinna vähimatki ohtu kartmata. Ütles emale – ole rahulik, õhtuks olen tagasi. Aga ei tulnud ja ega keegi ka midagi hiljem teatanud või selgitanud. Lihtsalt kadus, tüki aja pärast hakkas välja imbuma, mis juhtus.

On räägitud, et isa oli varem töölisspordiliiduga seotud ja nii-öelda märgitud mees. Tal oli üks Hispaania kodusõjas käinud sõber, kes rääkis enne sakslaste tulekut, et lendame minema, aga isa olla öelnud, et pole midagi halba teinud ega karda. Otse vastupidi oli, rääkis ema. Enne sakslaste tulekut käis ju punastel hävituspataljonide tegemine ja minu isal kui noortega tegeleval inimesel oli ka kohustus ja vastutus poisid hävituspataljoni viia. Aga tema võttis hoopis oma poksipoisid, nende seas hilisema väga tuntud kohtuniku Heinrich Kurveti, ja peitis sakslaste kohalejõudmiseni ära. Muidugi ta ei kartnud, et midagi võiks juhtuda. Aga mingi hävituspataljoniga seotud paber võis ju sakslastele ette sattuda või ette pandud olla ja ega nemad hakanud uurima, kuidas lood tegelikult olid.

Põhjus, miks minu isaga nii läks, võis aga olla poliitikast kaugel. Isa oli Eesti meister ka võistlustantsudes, andis lisaks poksile ka tantsutunde, oli väga seltskondlik ja populaarne mees. Meeldis muidugi ka naistele ja ema kõrvu kostiski hiljem, et sakslastele kaebas Roman Kuura peale üks Pärnus väga tuntud spordimees, kelle kallimaga isal võis midagi olla. Sõjaaeg, pikka juttu ei räägitud… Aga peategelased olid ikka eestlased omavahel. Sakslased olevat hiljem rääkinud, et küll hakkas ikka eestlaste pealekaebamise läbi üllatavalt palju nõukogude spioone ilmsiks tulema…“

Fašistide mõrvatud poksikuulsuse mälestuseks algatas tema õpilane Heinrich Kurvet Pärnus 21 aastat hiljem mälestusvõistluse. Roman Kuura memoriaali peeti 13 korda aastail 1962–1974. Algataja, 1965. aastal üleliidulise kategooria arbiteriks saanud Roman Kuura õpilane Heinrich Kurvet oli selle võistluse peakohtunik algusest lõpuni.

Roman Kuura mälestusvõistlused korraldati suvel välistingimustes, esimene turniir toimus Pärnus kuurordi klubi ehk ranna kõlakojas, kõik järgmised Kalevi staadionile püstitatud laval, kus nii poksiring kui ka vihma kaitseks kerge katus.

Kuura memoriaal oli kinnitamata andmeil NSV Liidu esimene poksija mälestusele pühendatud võistlus. Esimesel aastal oli osalejaid 21, kolmandal korral 122 ja viiendal mälestusvõistlusel oli poksijaid juba 222 enamikust liiduvabariikidest. Kuura poksivõistlus oli Pärnu läbi aegade suurim poksiüritus, mis meelitas Kalevi staadioni tribüünidele palju publikut. Suvine Pärnu ja hea korraldus tõid ringi mitmeid NSV Liidu koondislasi, isegi Euroopa meistrivõistluste medalimehi, nagu Stasis Strumskis jt.

Mälestusvõistluste peaauhind kuulus II keskkaalu võitjale ja I Roman Kuura mälestusvõistlusel 1962 võitis selle hiljem Pärnu elama asunud Mart Keersalu, kes kordas võitu X memoriaalil 1971. aastal.

Pärnu poksijad on veel kahel korral Roman Kuura mälestusvõistluste esikolmikusse jõudnud: VII memoriaalil oli kolmas Kalju Raudjalg, VIII turniiril sai teise koha kooliaastate järel Pärnust Tallinna kolinud Mati Multram.

Enne sõda pääsesid Roman Kuura kõrval mitmed teisedki pärnakad ja sintlased Eesti poksispordi annaalidesse. Nii tuli 1935. aastal Eesti I raskejõustiku mängudel 54 kg kaalus kolmandaks Eduard-Friedrich Rang ja 62 kg kaalus teiseks E. Jürr, mõlema nime taga oli Pärnu-Viljandimaa. 1939. aasta juunis toimusid Tallinnas Kalevi võimlas Eesti II raskejõustiku mängude poksivõistlused, kus Pärnumaa esindajatest oli Jaan Künnapas 51 kg kaalus kolmas ja August Toomsalu 67 kg kaalus teine.

1939. aasta 4.–5. märtsil korraldati Eesti algajate B-klassi meistrivõistlused, mis on Pärnumaa kontekstis kahe huvitava märgiga. Esiteks peeti need 32 Pärnust, Sindist, Tallinnast ja mujalt osalejaga võistlused Pärnu spordiseltsi Tervis korraldusel (koht teadmata) ja teiseks tulid korraga Eesti poksimeistreiks kolm venda Pärnust või Sindist: Aleksander, Jaan ja August Toomsalu.

Sõja Pärnusse jõudmise eel käis vilgas elu ka Sindi spordiseltsi Kalju poksiringis. Poksi viljelemisega alustati juba aastal 1926, eestvedajaiks olid Mart Mitt ja Jüri Agel.

1932. aastal olid sintlaste edukamad poksijad Künnapas, Nõmm, Soovik, Somson, Saar, Jaanson, Laanson. Sindi pidas poksis maavõistluse Viljandi Tulevikuga.

1933. aastal käis Sindi poksijaid treenimas läbi aegade Eesti tituleerituim poksija, 1936. aasta Berliini olümpia hõbedamees Nikolai Stepulov.

1934. aastal märgitakse ära, et Sindis olid edukad poksijad vennad Künnapased, keda oli koguni viis – Aleksander, Robert, Arno, August ja Jaan.

1935. aastal, juba nõukogude võimu ajal, peeti Sindis Eesti meistrivõistlused.

Põline sintlane, kehakultuuriüliüpilasena kodulinna spordiseltsi Kalju ajalugu uurinud Arno Tänav teab rääkida kohast, kus Sindis poksiti.

„Selle koha, kus praegu seisab Sindi vabriku tühi tsehhihoone, nimi oli vanasti Saiavälja. Läinud sajandi kolmekümnendate kandis hakkas üks ettevõtja sinna tehasehoonet ehitama, aga jõudis vaid võimsa vundamendi teha ja lasi siis rahaga jalga. Jäi üks suur süvend, kus minu isa olla talvel uisutamas käinud. Läks aega, siis pandi sellele süvendile mingi kate või katus, tollele tekkis sammal või muru ja sellel pehmel katusel oli hea poksida. Seal siis Stepulov vendi Künnapasi ja teisi sintlasi treeniski.“

1944. aasta 5. märtsil, seega enne sakslaste minekut ja venelaste taastulekut ehk äreval sõjakevadel peeti Pärnus Eesti noorte poksimeistrivõistlused.

1947. aasta ENSV raskejõustiku spartakiaadil oli Pärnumaa neljas.

1949. aasta 7.-9. mail peeti Pärnus Eesti 26. poksimeistrivõistlused.

1950. aasta veebruaris toimus Tallinnas pealinna Tööjõureservide ja Pärnu Spartaki poksimatš, mille võitsid tallinlased 5:4. Pärnakatest võistlesid Ervin ja Martin Matsi, Robert Suokas, Jaan Hansla, Nikolai Rakitin, Mihkel Pähkel ja Marassov.

Selle matši järel on põhjust pikemalt kirjutada kolmest Pärnu sõjajärgsest poksisuurusest. Kiideti ju pressis tugeva noorte poksijate tuumiku kasvatanud treener Hugo Soaseppa, aga samuti andekat atleeti Robert Suokast ja visa vaimu ning kiire löögiga sintlast Jaan Hanslat.

Hugo Soasepp (aastani 1938 Saasepp) oli sündinud samal 1906. aastal kui Pärnu poksi esimene suur nimi Roman Kuura. Alustas poksimist tallinlasena Nigul Maatsoo (teistel andmetel Peeter Matsovi) juures, oli 1929. aastal kergekaalus Eesti meister ja 1930. aastal hõbe, kuulus poksiklubisse Gong.

Loobunud võistlusspordist, tegutses Hugo Soasepp poksikohtunikuna (vabariiklik kategooria 1954), suurima panuse Eesti spordile andis aga treenerina. 1944–1963 töötas Soasepp poksitreenerina Pärnu Spartakis ja Kalevis ning sellal oli Pärnu Eestis arvestatav poksikeskus. Soasepa nimekamad õpilased olid Robert Suokas, Jaan Hansla, Ervin ja Martin Matsi, Väino Ermel, Arnold Roos, Paavo Põntson, Nikolai Rakitin, aga Vana Soa nagu teda kutsuti, koolist käis läbi sadu Pärnu ja Sindi poisse. Ka hilisem Pärnu Kalevi aseesimees ja jalgpallur Helmut Hunt, sõudjad ja sõudetreenerid Märt Lelle ja Ülo Tölp. Hugo Soasepp töötas treeneriametist pensionile läinuna Pärnu restoranis Tallinn šveitserina ja suri 91-aastasena Pärnus.

Soasepa nimekaim õpilane oli 1932. aastal Karjala-Soomes sündinud ja seitsmeaastasena NSV Liidu ja Soome Talvesõja jalgu jäänuna näguripäevi kogenud Robert Suokas. Lapsepõlve Jaroslavli ja Pärnu lastekodudes veetnud ning seal tugevama eesõiguse mõistega kokku puutunud Suokas ehk omade jaoks Rops läks Pärnus toona algaja treeneri Soasepa treeningutele juba 13-aastasena. Lapsepõlv lastekodudes, haridus ja amet erikutsekoolist, nii sai noore mehe vaim järjest vintskemaks.

1950. aastal sai Suokasest tallinlane, treeneriks Evald Seepere. Edasine tee poksiringis oli järgmine: 1950 ja 1959 Eesti meister, vahepeal rida hõbemedaleid. 1959. aastal sai Suokasest esimene (ja ilmselt viimane) Pärnust kasvanud poksijast NSVL meistersportlane. Robert Suokas tuli kaks korda Spartaki üleliiduliseks meistriks, kuulus aastail 1951–1960 Eesti koondisse, pidas poksiringis 297 matši, millest võitis 264. Suokas suri 2014. aastal Pärnus.

1930. aastal Pärnumaal Sindi lähedal Taalis sündinud Jaan Hansla poksis kergekaalus aastail 1945–1954, oli kahekordne Eesti noortemeister 1947 ja 1948, Eesti täiskasvanute hõbe ja pronks, Astrahani linna ja oblasti meister. Pidas 174 võistlust, millest võitis 122. Hanslast sai oma õpetaja Hugo Soasepa mantlipärija: kui Vana Soa 1963. aastal lõpetas, siis Hansla 1964. aastal Pärnu Kalevis jätkas.

Hansla nimekaim õpilane oli 1971–1981 Pärnu Kalevis (alguses Hansla, seejärel Mart Keersalu käe all) treeninud Priidu Isak, kes tuli 1975–1976 kukk-kaalus (kuni 54 kg) Eesti juunioride meistriks, täiskasvanutest 1975 kärbeskaalus (kuni 51 kg) ja 1981 kergekaalus (kuni 60 kg) Eesti meistriks, lisaks teenis karjääri jooksul kaks Eesti meistrivõistluste hõbedat ja ühe pronksi. Hansla treenis noori 1975. aastani ja kasvatas terve rea Eesti noorte medalipoisse, kellest Mati Multram hiljem tallinlasena tuli Eesti täiskasvanute meistriks ning käis Kuura memoriaalil pjedestaalil. Hansla suri Pärnus 2007. aastal.

1944. aasta 5. märtsil, seega enne sakslaste minekut ja venelaste taastulekut ehk äreval sõjakevadel peeti Pärnus Eesti noorte poksimeistrivõistlused.

1947. aasta ENSV raskejõustiku spartakiaadil oli Pärnumaa neljas.

1949. aasta 7.-9. mail peeti Pärnus Eesti 26. poksimeistrivõistlused.

1950. aasta veebruaris toimus Tallinnas pealinna Tööjõureservide ja Pärnu Spartaki poksimatš, mille võitsid tallinlased 5:4. Pärnakatest võistlesid Ervin ja Martin Matsi, Robert Suokas, Jaan Hansla, Nikolai Rakitin, Mihkel Pähkel ja Marassov.

Selle matši järel on põhjust pikemalt kirjutada kolmest Pärnu sõjajärgsest poksisuurusest. Kiideti ju pressis tugeva noorte poksijate tuumiku kasvatanud treener Hugo Soaseppa, aga samuti andekat atleeti Robert Suokast ja visa vaimu ning kiire löögiga sintlast Jaan Hanslat.

Hugo Soasepp (aastani 1938 Saasepp) oli sündinud samal 1906. aastal kui Pärnu poksi esimene suur nimi Roman Kuura. Alustas poksimist tallinlasena Nigul Maatsoo (teistel andmetel Peeter Matsovi) juures, oli 1929. aastal kergekaalus Eesti meister ja 1930. aastal hõbe, kuulus poksiklubisse Gong.

Loobunud võistlusspordist, tegutses Hugo Soasepp poksikohtunikuna (vabariiklik kategooria 1954), suurima panuse Eesti spordile andis aga treenerina. 1944–1963 töötas Soasepp poksitreenerina Pärnu Spartakis ja Kalevis ning sellal oli Pärnu Eestis arvestatav poksikeskus. Soasepa nimekamad õpilased olid Robert Suokas, Jaan Hansla, Ervin ja Martin Matsi, Väino Ermel, Arnold Roos, Paavo Põntson, Nikolai Rakitin, aga Vana Soa nagu teda kutsuti, koolist käis läbi sadu Pärnu ja Sindi poisse. Ka hilisem Pärnu Kalevi aseesimees ja jalgpallur Helmut Hunt, sõudjad ja sõudetreenerid Märt Lelle ja Ülo Tölp. Hugo Soasepp töötas treeneriametist pensionile läinuna Pärnu restoranis Tallinn šveitserina ja suri 91-aastasena Pärnus.

Soasepa nimekaim õpilane oli 1932. aastal Karjala-Soomes sündinud ja seitsmeaastasena NSV Liidu ja Soome Talvesõja jalgu jäänuna näguripäevi kogenud Robert Suokas. Lapsepõlve Jaroslavli ja Pärnu lastekodudes veetnud ning seal tugevama eesõiguse mõistega kokku puutunud Suokas ehk omade jaoks Rops läks Pärnus toona algaja treeneri Soasepa treeningutele juba 13-aastasena. Lapsepõlv lastekodudes, haridus ja amet erikutsekoolist, nii sai noore mehe vaim järjest vintskemaks.

1950. aastal sai Suokasest tallinlane, treeneriks Evald Seepere. Edasine tee poksiringis oli järgmine: 1950 ja 1959 Eesti meister, vahepeal rida hõbemedaleid. 1959. aastal sai Suokasest esimene (ja ilmselt viimane) Pärnust kasvanud poksijast NSVL meistersportlane. Robert Suokas tuli kaks korda Spartaki üleliiduliseks meistriks, kuulus aastail 1951–1960 Eesti koondisse, pidas poksiringis 297 matši, millest võitis 264. Suokas suri 2014. aastal Pärnus.

1930. aastal Pärnumaal Sindi lähedal Taalis sündinud Jaan Hansla poksis kergekaalus aastail 1945–1954, oli kahekordne Eesti noortemeister 1947 ja 1948, Eesti täiskasvanute hõbe ja pronks, Astrahani linna ja oblasti meister. Pidas 174 võistlust, millest võitis 122. Hanslast sai oma õpetaja Hugo Soasepa mantlipärija: kui Vana Soa 1963. aastal lõpetas, siis Hansla 1964. aastal Pärnu Kalevis jätkas.

Hansla nimekaim õpilane oli 1971–1981 Pärnu Kalevis (alguses Hansla, seejärel Mart Keersalu käe all) treeninud Priidu Isak, kes tuli 1975–1976 kukk-kaalus (kuni 54 kg) Eesti juunioride meistriks, täiskasvanutest 1975 kärbeskaalus (kuni 51 kg) ja 1981 kergekaalus (kuni 60 kg) Eesti meistriks, lisaks teenis karjääri jooksul kaks Eesti meistrivõistluste hõbedat ja ühe pronksi. Hansla treenis noori 1975. aastani ja kasvatas terve rea Eesti noorte medalipoisse, kellest Mati Multram hiljem tallinlasena tuli Eesti täiskasvanute meistriks ning käis Kuura memoriaalil pjedestaalil. Hansla suri Pärnus 2007. aastal.

Veel mõnest Pärnu poksijast. Jüri Kaljulaid (sünd 1948) poksis aastail 1967–1982, sai Kalevi meistrivõistlustelt kolm hõbedat ja kolm pronksi, on viiekordne Pärnu meister, 1972. aasta Jelgava seitsme linna turniiri hõbedamees.

Olav Kurm (sünd 1931) poksis 1947–1958. Kolmekordne Eesti koolinoorte meistrivõistluste finalist 1947-1949, Spartaki üleliiduliste esivõistluste 1949 raskekaaluhõbe, Eesti noorte raskekaalumeister 1950, Eesti I spartakiaadi hõbe, 1958 Eesti meistrivõistluste pronks.

Avo Leppoja (sünd 1939), kolmekordne NSV Liidu üliõpilasmeister raskekaalus, kuulus aastaid Eesti paremikku.

Martin Matsi (sünd 1933), viiekordne Eesti noorte ja koolinoorte meister aastail 1948–1951, Eesti meister 1952 ja hõbe 1950, Spartaki üleliiduliste noorte meistrivõistluste pronks.

Uno Saar (sünd 1940) poksis Sindi Kalevis Jüri Ageli ja Hugo Soasepa juures, võitis 34 võistlusest 30, 1957. aasta Eesti noorte meister ja NSV Liidu noorte meistrivõistluste neljas.

Tiit Saar (sünd 1943) poksis Sindi Kalevis Jüri Ageli ja Pärnu Kalevis Hugo Soasepa juhendamisel, hiljem Tallinnas. 12-aastase karjääri jooksul sai Kalevi meistrivõistlustel kolm kulda, ühe hõbeda ja pronksi. Tallinna meister 1965, spordiühingu Vodnik 1965. aasta meistrivõistluste hõbe.

Pärnu spordi üks teadjamehi Priit Neeme meenutab: „Olid veel  mõned „hirmkõvad“ löömamehed, näod ja ninad pidevalt sinised. Üks oli hilisem motomees Rein Rabbi, teine tulevane tankivägede polkovnik Illo Pilve, veel oli keegi Utjomovi-nimeline.
Mäletan, et kas 1968. või 1969. aastal poksis Valentin Kobin Kuura mälestusvõistlusel ühe hirmkõva venelase, vist koguni olümpiahõbedaga. Too kolkis Kobinit nagu hernekotti, aga Valentin pidas vastu. Võitja läks pärast Valentini juurde, embas teda ja teadustas häälekalt: „Maailmas on vähe mehi, keda ma ei ole ära löönud, sina oled üks neist vähestest.“ Rahvas tribüünil tõusis püsti ja järgnes tugev aplaus.“