Märke ja mälestusi sellest, et lapsi ja noori sportima õhutav ning õpetav asutus tegutses Pärnumaal Pärnu linna kõrval ka tekstiilivabriku linnas Sindis, on õige vähe, aga veidi siiski on. Mille eest tänu ühe fotoga teema tõstatanud Priit Vihurile ja säilikutes otsinud Sindi muuseumile.

Nimelt on Heino Rannapi koostatud Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogias kirjas fakt, et 1958. aasta oktoobris loodi Sindis Eesti esimene ühiskondlik spordikool, kus asusid tegutsema kergejõustiku, võrkpalli, lauatennise ja tõstespordi osakond.

1958. aasta 13. detsembri Nõukogude Õpetaja kirjutabki: „Järgides Tallinna 1. keskkooli ja Harju rajooni Loksa keskkooli pedagoogide üleskutset, võttis ka Sindi keskkooli õpetajate kollektiiv NLKP XXI kongressi auks õppe- ja kasvatustöös, samuti ühiskondlikult kasuliku töö alal, rea sotsialistlikke kohustusi. /…/ Paljud võetud kohustused on juba täidetud. On sisse seatud puutöökoda, õmblusklass ja õppeköök. Avatud ühiskondlik spordikool, kus õpib 74 õpilast.“

1959. aasta Pärnu Kommunist kirjutab, et Eesti spordikoolide B-klassi karikavõistlustel Raplas tulid Sindi poisid kuuendale ja tüdrukud seitsmendale kohale. Kas korv- või võrkpallis, jäi selgusetuks.

Järgmise märke leiame Sindi Sõnumite 2010. aasta juunikuu numbrist, milles Marko Šorin kirjutab: „1960–64 tegutses Sindi Spordikool (lauatennis, tõstmine, kergejõustik, korvpall). 1963. aastal lõpetas Sindi Spordikooli Karl Utsar, kellest sai tõstmise seitsmekordne Eesti meister, 1970. aasta NSV Liidu meistrivõistluste kuldmedali ja 1971. aasta Euroopa meistrivõistluste pronksmedali võitja, 37 Eesti ja viie maailmarekordi püstitaja.“

Karl Utsar meenutab, et tema esimene tõstetreener oli Sindis legendaarne Kiisa-papi ehk Karl Kiisk (21.6.1901 – 1.9.1990, maetud Sindi Uuele kalmistule) ja mäletamist mööda võis ta spordikooli kirjas ja 1963. aastal koos keskkooli lõpetamisega spordikoolistki paberi saanu olla.

Utsari pere kolis 1957. aastal Tihemetsa talust Sinti ehitatud uude kodusse. Paar aastat hiljem tuli 14-aastane Karl Utsar koos teiste poistega tõstespordi treeningruumi ja avaldas soovi astuda Sindi lastespordikooli tõstesektsiooni. Tookordne Sindi tõstetreener Karl Kiisk ütelnud talle, et kui tõstad 32 kg raskuse pommi üles, võetakse vastu ja kui ei tõsta, peab tõstesektsiooniga liitumisega ootama. Poiss proovis, kuid ei jaksanud tõsta. Karl Utsar surus mütsi pähe ja läks vadinal kodu poole tagasi. Karl Kiisk on meenutanud, et sama pommi laskis 1916. aastal tal endal tõsta tolleaegne treener Oskar Hendrikson. Kiisk ütelnud tolle pommi sees olevat säärase pisiku, mis ajanud oma juured sügavale tema kehasse ega vabanenudki enam sellest. Seepärast oli pommil erakordne ajalugu ja igaüks, kes Sindi tõstespordi trenni tahtis tulla, pidi kindlasti proovima, kas jõuab nimetatud raskust üles tõsta. Muidugi oli Karl paari päeva pärast tagasi ja siis katse õnnestus, mis avaski tee suurde sporti.

Põline sintlane Arno Tänav mäletab, et Sindi keskkooli direktor oli siis sporti igati soosinud Rein Virkus, hilisem Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektor. Spordielu otsene vedaja oli aga kooli kehalise kasvatuse õpetaja, palju lastega tunnivälist tööd teinud Herbert Koikson. Korvpallinoori juhendas Taivo Sikk.

„Rein Virkus oli hingega spordiinimene. Tal oli koguni plaan Sindi sauna juurde siseujula ehitada,“ teab Arno Tänav.

Kuuekümnendate alguses Sindi 1. Detsembri nimelise tekstiilivabriku spordimetoodiku ametis olnud Enn Tasalain, hilisem Pärnu rajooni spordijuht ja Jõulumäe tervisespordikeskuse algataja ning hing arvab, et spordikool võis tõesti peamiselt keskkooli juures tegutseda, aga kindlasti tuli rahaabi Sindi vabrikult.

1960. aastal Sindi spordikooli lauatennisistina lõpetanud Priit Vihuril on alles lõpuaktuse järel tehtud pilt. Sellel on vasakult Mart Kaljas (male), Udo Laas (kergejõustik), Enn Altsaar (kergejõustik), Rein Virkus (spordikooli direktor), Karl Kiisk (tõstetreener, ka Karl Utsari esimene treener), Juhan Kalvet (lauatennisetreener), Karl Kuuse (kergejõustikutreener), Helle Kaldoja (lauatennis), Martin Laurits (tõstmine), Martin Liitmäe (jalgratas), Priit Vihuri (lauatennis).

Vihuri teab, et keskkooli direktor Virkus oli ühtlasi ka spordikooli direktor. Spordikooli lõpetamiseks oli kolm tingimust: pidi olema täidetud kolmas spordijärk, tehtud spordiinstruktori ja oma ala spordikohtuniku eksam. Mis puutub ametlikult spordikoolis viljeldud aladesse ja nii-öelda nendevälistena lõpetanud maletajasse ning jalgratturisse, siis arvab Vihuri, et kooli võeti ka üksikuid teiste alade noorsportlasi.