„Joann Lõssov käis kuuekümnendatel, täpseid aastaid ei mäleta, oma üliõpilastega Sindis suviti laagris. Elati koolimajas, kooli õuele märgiti sulgpalliplats maha ja mängiti. Mulle see mäng kohe meeldis ja ma organiseerisin Sindi majavalitsuse juures sulgpalli treeningtunnid,“ meenutab Sindi spordielu üks eestvedajaid Mihhail Šorin.

Aga sulgpallid hakkasid umbes samal ajal amatööride lööduina lendama ka tollases Pärnu Remondi- ja Ehitusvalitsuse võimlas Riia maanteel (praegu on selles saalis laste mängu- ja batuudikeskus).

Hilisem kooliõpetaja ja välissuhtlusspetsialist Toivo Riimaa: „Arvan, et see võis olla 1969. aasta kandis, kui vend Tõnu ja naabripoiss Enn Hallik mind REVi võimlasse sulgpalli proovima kutsusid. Rahvareketeid ja -palle oli poest juba saada, keegi oli neile midagi reeglitest rääkinud, vist oli ka mingi võrk või oli võrkpallivõrk poolde vinna lastud. Igatahes esimene proov sai tehtud.“

Tõsisemalt harjutama hakati siiski esmalt Sindis. Kooli võimlas oli neli väljakut, ruumipuudusel tagajooned koos. Mihhail Šorini trenni tulid lapsed esmalt keskkoolist, siis ka Sindi kutsekoolist. Sulgpalli õppisid hilisem sangpommitõstja Ülle Miil, fotograaf Helen Parmen jt. Aga mõistagi oldi iseõppijad, tunnistab Šorin.

„Korra käisime lastega Tallinnas kas Eesti või Kalevi noorte esivõistlustel. Kõik kaotasid esimeses ringis. Peale ühe, kes läks avaringis oma trenni poisiga kokku. Esinesime Tallinnas SIMAVA nime all ja kõik vaatasid, et mis firma see on. Oli Sindi majavalitsus,“ meenutab Šorin.

Šorini hakkajalikkust noortega tegelemisel tunnustati sellega, et tema sulgpallitreeninguid toetasid nii Sindi majavalitsus kui ka Sindi 1. Detsembri nimeline vabrik. Nii ostis vabriku ametiühing lastele India metallvarrega reketid Supreme ja aitas auto velgedele võrgupostid teha, majavalitsus muretses võrgud.

„Alguses mängisime majavalitsuse ostetud Habicht-plastpallidega, aga eks isu käinud ikka sulgedega päris võistluspallide järele,“ jutustab Šorin. „Kui Tallinnas võistlustel käisime, siis poisid korjasid ära taotud ning mängust prügikastikraamina eemaldatud pallijäänuseid. Üks minu poiss üritas seejärel kodus tuvisid püüda ja nende sulgi kontsudele kleepida. Ei tulnud muidugi midagi välja.“

Milline tasemekuristik oli tollal (ja on ilmselt igavesti) isehakanute ning õppinute ehk pärissportlaste vahel, iseloomustab ühe kunagi Pärnus esimesi sulgpallilööke teinu meenutus.

„Õppisin Tartu Riiklikus Ülikoolis ja käisin oma põhiala lauatennise treeningutel legendaarse mängija ja treeneri, kümnekordse NSV Liidu meistri Evelin Lestali juures. Olin täitmas NSVL meistrikandidaadi normi ja Eesti esiviiekümne mees, paraku tuli Lestalil lisaks NSV Liidu koondislasele Rein Lindmäele rida noori häid mängijaid peale ning nagu ehk teistelgi juhtunud, ühel hetkel tundus mul sein paksult ees seisvat ja motivatsioon ning isu olid maas. Arvan, see oli aastal 1972. Muidugi, kui tõele au anda, eks elatud üliõpilaselu kõigis tema ilmingutes ju ka ja ega need paar korda nädalas tehtud pinksitrennid nii professionaalsed olnudki. Pigem olin Lestali lastele sparringuks.

Aga ikkagi, isu oli nullis. Sporti teha ometi tahtsin ja mõtlesin siis, et sulgpallireket oli mul Pärnust kaasas ja Tartu sulgpall tänu treener Helmut Valgmaale ning tema NSV Liidu medaliomanikest tütardele Reedale ja Riinale kuulus. Et läheks ja prooviks, mitte küll tippu rihtides, aga mängurõõmu tagasi saamiseks.

Läksin, enda arvates korralik metallvarrega reket kotis, TRÜ spordihoonesse Valgmaa jutule. Et kas tudengite tundi ka on, tahaks mängida.

Valgmaa vaatas hindavalt ja küsis – spordipoiss oled ikka? Mul oli hea vastata, et vibus esimene järk, lauatennises peaaegu mk (meistersportlase kandidaat), poisikesest peale jalgpall ja üleüldse on proovimata vist veel ainult veepall. Sulgpallilöögid ka Pärnus keskkooliajal proovitud.

Nonoh, ütles Valgmaa, vaatame. Ja pani mu mängima neiuga, kel laiust vist rohkem kui pikkust. Spordipoisile, 22-aastasele igati traksis tegijale oli see isegi veidi solvav. Paar tugevat lööki ja ju antakse järgmiseks tõsisem vastane…

Aga tõehetk ei lasknud end kauem oodata kui ehk kümmekond minutit. Kena mütakas teisel pool võrku lasi tuima näoga ühe palli lühidalt võrgu taha ja teise üles tagajoonele, kolmanda rabas mulle püüdmatult platsile. Ma ei suutnud peale meeleheitliku jooksmise midagi teha, mitte ühegi löögiga initsiatiivikestki haarata.

Kümne minuti järel istusin platsi taga maas, hing kinni mis kinni, ainult kõõksud tulid. Seejärel tänas enda silmis atleetlik spordipoiss veidi üle naba ulatuvat vastast ja etendust, millesarnast ta ilmselt varemgi kohanud, osavõtmatult jälginud Valgmaad. Tule aga jälle, ütles Valgmaa ja kas see oli siiras kutse või iroonia, jäi küsimata. Aga nii lõppes igatahes üks algamata sulgpallikarjäär. Ometi on tore üht 1972. aasta karmi õppetundi meenutada.“

Aastad läksid. REVi võimlas esimest korda sulgpalli löönud Toivo Riimaa töötas 1984. aastal õpetajana Aafrikas Sambia pealinnas Lusakas.

„Tahtsin end liigutada ja sulgpall osutus ainukeseks alaks, mida kooli võimlas mängiti. Kui kohalikega mängima läksin, sain kohe selgeks, et neegrid loputavad mind, kuidas vaid tahavad. Võtsin siis asja tõsisemalt, muretsesin omale korralikud reketid ja läksin ülikooli treeninggruppi. Mäng hakkas järjest enam meeldima, tase tõusis, peagi olin oma grupis parim,“ räägib Riimaa.

1986 sai Riimaa lähetus otsa ja ta tuli tagasi Eestisse.

„Tahtsin edasi mängida, aga kellega ja kus? Selgus, et Nõukogude armee Pärnu lennuväeosas teenis hävituslendurina kapten Arvo Palumäe, hilisem Eesti riigi lennueskadrilli ja Ämari baasi ülem, aukraadilt kolonel. Palumäe oli Venemaal sulgpalli mänginud ja teatud taseme omandanud.

Hakkasime Palumäega mängima Pärnus Tammsaare puiesteel APNi puhkekodu, nüüdse Strandi konverentsi- ja spaakeskuse saalis. Siis tuli seoses abiellumisega Pärnusse elama ja tööle Tallinna sulgpallikooliga Katrin Kuusk. Katrin oli lõpetanud sulgpallitreenerina Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja teeninud Eesti meistrivõistlustelt medaleid, võib öelda, et oli meie, asjaarmastajate kõrval proff.

Tekkis mõnus punt, mängisime Katrini, tema mehe, Palumäe ja Šoriniga peamiselt Sindis. Siis tuli kampa Pärnu 4. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja, endine vehkleja Uno Koort, kelle eestvõttel ja kooli direktori Tõnu Tõniste loal märgiti kooli suurde võimlasse neli sulgpalliväljakut. Koort mängis ka ise väga hästi. Veel oli meil kambas üks vanem alati rattaga linnas sõitnud mees, kelle nime paraku ei mina ega keegi meie seltskonnast ei mäleta. Ta oli kusagilt õpetust saanud ja alguses tegi meile oma randmelöökidega ära. Aga nii me 3–4 korda nädalas entusiastlikult mängisime. Kui Anneli Kõrge Pärnu Raeküla koolis treeninguid alustas, saime kokku ja mängisime seal. Raekülas toimub suurem osa Pärnu sulgpallitreeninguist tänaseni.“

Pärnakad korraldasid sõprusvõistlusi, vanemad mängijad käisid Eesti veteranide esivõistlustel. Omavahelistel turniiridel jäi ikka peale kooli saanu ehk Katrin Kuusk, ehkki trennis mõnikord mängusõpradelegi võitmisrõõmu jagus.

Kohalikust konkurentsist veel niipalju, et kui viis pärnakat viie sintlasega matši pidasid, siis võitis Mihhail Šorini väitel Sindi 5:0.

„Meie esinumbrid olid Katrin Kuusk ja Kalju Möller. Mölleri pojast Ertist tuli hiljem Katrini, kes õpetas mitte nii, nagu mina, vaid nagu peab, käe all isast veel kõvem mängija,“ rõõmustab Šorin.

Pärnu esimene õppinud sulgpallitreener oli pealinnast pärit Katrin Kuusk. Tallinna Lastestaadioni sulgpalliosakonnas Koit Muru juhendamisel treeninguid alustanud Katrin võitis enne ja pärast oma viieaastast Pärnu perioodi Eesti meistrivõistlustel paarismängudes hõbeda ja neli pronksi.

„Ülikoolis käisin Tartus. Kehakultuuriteaduskonna sportmängude kateedris olin alguses ainuke sulgpallur, minu järel õppis sulgpalluriks veel seitse inimest,“ rääkis Katrin.

Tartus oli Katrini juhendaja hiljem 1986–2005 Eesti täiskasvanute koondise peatreener, Eesti tippe Heiki Sorget, Kati Tolmoffi ja Raul Musta treeninud ning kaks viimast ka olümpiale viinud Mart Siliksaar. Katrin võeti noortekoondisega Venemaa reisidele, Siliksaar aitas tal Tartus areneda nii mängija kui ka treenerina, võttes ta juba kaks aastat enne ülikoolidiplomit enda juurde tööle.

TRÜ lõpetamise järel 1987 suunati abiellumisega Vaakmannist Kuuseks saanud Katrin spordimetoodikuks Pärnu rajooni Pärivere sovhoosi. Lapse sünni järel suunamisest vabanenud Kuuse võttis seejärel 1988. aasta sügisel treenerina tööle toona jõuka ja spordisõbraliku Pärnu KEKi juhataja Rein Kadakas.

„Pärnu KEK lasi mul oma toonases võimlas, mida Rabahalli valmimise järel kutsuti KEKi väikeseks võimlaks ja kus praegu on hoopis Forali aiatarvete pood, lahtisi võistlusi teha ja mäletamist mööda pidasime seal 1988. aastal ka Eesti karikavõistlusi,“ meenutab Kuusk.

Sama 1988. aasta detsembrist sai Katrin Kuusest instruktor Tarmo Valgepea juhitud Pärnu spordikomitees ja linna palgal sulgpallitreener.

„Mängisime Strandi saalis, üks-kaks aastat olid meil treeningud Rääma kooli, mille direktor oli Albert Anderson, võimlas. Muide, Anderson mängis ka ise, ja sugugi mitte kehvasti.

Sindis, kus oli see tore lugu Urmas Pujuga, kes sulgede saamiseks tuvisid püüdis, mängiti juba enne, kui mina sinna läksin. Seal oli tänu Mihhail Šorini eelnenud tegevusele palju sulgpallihuvilisi, minul oli mitu lasterühma, kellega harjutasime ja võistlustel käisime.“

Katrinil oli neli paremat poissi ja neli tüdrukut, kellega Pärnust väljas võistlustel esineti. Tema tugevaim kasvandik oli Erti Möller, teist põlve sulgpallur palju aastaid Pärnu esimängija olnud ja praegugi mängiva isa Kaljo Mölleri järel.

Mis varustusse puutub, siis reketid ostis igaüks ise, Eesti sulgpalliliit andis pärnakatele-sintlastele suure kasti India sulepalle ja kui laias laastus võtta, siis varustusemuret Katrin Kuusk ei mäleta.

„1988. aastal algatasime Pärnu üle-eestilise paarismänguturniiri, esiti kolme tugevusliigaga. Nüüd on liigasid neli. Vahepeal korraldasid kümme aastat turniiri tartlased, aga nüüd veavad turniiri jälle Anneli Kõrge ning teised pärnakad. See on üks tore võistlus, kus sõbrad kokku saavad ja lõpuks meeleolukas pidu peetakse,“ kiidab Katrin.

Üleminekuaegadel muutus nii mõndagi Pärnu spordi juhtimises ja nii töötas Katrin Kuusk 1991–1992 ajavahemikul treeneriameti kõrval lühikest aega Sindi 1. Detsembri nimelise vabriku spordimetoodikuna. Kuni sai kutse naasta sünnilinna Tallinna.

„Pärnus hakkas asi laiali minema, Tallinnas Punasel tänaval valmis aga seitsme väljakuga sulgpallihall. Läksin 1992 detsembris Tallinna, hakkasin ka ise uuesti mängima ja võistlema ning olin 1992–2001 Tallinna Noorte Spordikeskuse asedirektor. Pärnust võisin üsna kerge südamega lahkuda, sest 1992 kevadest alustas Raekülas tööd nagu minagi TRÜ sulgpalliharidusega Anneli Kõrge,“ tõmbas Katrin Kuusk otsad kokku.

Anneli Kõrge, Pärnu sulgpallitreener aastast 1992, on pärit Tartust.

„Arvan, et suuri sportlikke võimeid mul pole, aga meie peres oli liikumine alati au sees. Mu vanem õde mängis sulgpalli, tema eestvedamisel jõudsin ka mina selle ala juurde ja jäingi. Mu esimene treener oli Mart Siliksaar.

C-klassis vist olin korra Eestis esimene, aga ülikooliajal ei küündinud Eestis kõrgemale kui neljas-viies koht. Kes ees, olid ikka selgelt paremad. Tõsi, paarismängudes vist mõne medali ikka sain. Aga vanemaks saades hakkasin käima seenioride turniiridel, käin edasi ja tunnen mängust rõõmu.

Olen Helmut Valgmaale ütlemata tänulik, et ta õpetas mind pärast Siliksaart ja ülikoolis. Katrin õppis minust aastaid ees, tema järel tuli sulgpallitreenereid juba õige mitu,“ räägib Anneli. „Sain enne Pärnu tulekut ka pisut praktikat, juhendades Puhjas sulgpallitrenne.“

Nagu Katrin Kuusk jõudis ka Anneli Kõrge Pärnusse tänu abiellumisele. Tema kaasa on Eesti paljukordne aerutamismeister Uko Kõrge. Ja, nagu Anneli naeruga pooleks räägib, võttis kõvasti aega, enne kui pärnakad teda mitte kuulsa Uko naise, vaid eelkõige sulgpallitreeneri ja kooliõpetaja Anneli Kõrgena tunnistama hakkasid.

Pärnus läks Anneli esmalt Kalevi territoriaalnõukogusse aseesimees Helmut Hundi jutule – tulin, olen sulgpallitreener, tahaksin tööd. Hunt olla pead vangutanud – ei, selle ala treenerit meil küll vaja pole.

Nii sai Annelist 1992. aastal Pärnu Raeküla kooli kehalise kasvatuse õpetaja. Kohe hakkas ta kooli võimlas ringitundides sulgpalli õpetama. Ja oli tänulik direktor Tõnu Tõnistele, kes kõigepealt küsis, ega abi vaja ole, ning siis toetas. Kooli võimlasse märgiti maha viis väljakut, kool ostis võrgud ja postid, direktor andis tunnid ja saaliajad. Muuseas, seesama Tõnu Tõniste oli mõni aasta varem direktor ka Pärnu 4. keskkoolis, kui seal Pärnu esimeste sulgpalliväljakute jooned võimlapõrandale värviti.

Raeküla kooli võimlas mängitakse tänapäevani, aga kui seal põrandat vahetati, koliti ajutiselt tennisehalli, kus põrand mõningast libistamist vajavale sulgpallile siiski hästi ei sobinud. Nii treenivad Pärnu sulgpallurid praegu linna spordihallis, Raekülas, aga grupid on ka Paikusel ja Toris.

„Pean tunnistama, et sulgpallitrenni tullakse meelsasti, gruppide täituvusega probleeme pole,“ kinnitab Anneli Kõrge 2019 kevadel. „Põhitrennis on mul 60 last, lisaks mängib 20 Paikusel kolmanda taseme treeneri Tuuli-Mai Tominga juures. Kolmas tase on ka heal mängijal Erti Mölleril, aga ta ei tööta treenerina, eelistades olla kalur.“

1994. aastast eksisteerib Pärnu Sulgpalliklubi, mis hakkas linnalt tuge saama aastast 2005. Klubi tegeleb peamiselt täiskasvanutega, noored olid alguses Pärnu Kalevi spordikooli all (Helmut Hunt siiski leidis oma esimesele eitusele vaatamata lahenduse), hiljem ja kuni tänase päevani linna spordikoolis.

Kui tulemustest rääkida, siis alustab Anneli Kõrge Erti Möllerist, kes oli tema eelkäija Katrin Kuuse edukaim õpilane. Möller tegi spordis vahepeal pausi, siis tuli tagasi ja oli üle kümne aasta Pärnu meister ning järgmiste noorte eeskuju ja ülesmängitaja.

Järgmine Pärnu tipp, kes kohaliku võimu Möllerilt üle võttis ja ka Eesti ladvikusse jõudis, on Hans-Kristjan Pilve. Viimatistel Eesti meistrivõistlustel sai ta poolfinaali, kus jäi alla suurfavoriit Raul Mustale.

„Hans-Kristjan on töökas ja tark poiss. Nägime koos, et Pärnus, kus võrdseid konkurente ja sparringupartnereid pole, on tal üksi raske edasi minna. Pilve lõpetas Sütevakas üheksa klassi ja valis edasiseks Mart Siliksaare juhitava Tartu klubi Triiton. Treeneriks sai ta Rainer Kaljumäe, kes viis Hans-Kristjani Eesti esikaheksasse. Paraku soovib Pilve enamat ja jätkab Tartus Veeriku klubis. Majanduslikult on tal seal kindlasti raskem kui efektiivse finantseerimispüramiidiga Triitonis, aga mänguliselt on ta viimase aastaga edasi läinud,“ kinnitab Pärnu treener Anneli Kõrge.

Pärnus on ajast aega mõni andekas sulgpallilaps ikka leidunud, kes noorte seas Eesti esikolmikusse mahub. Praegugi on Anneli Kõrgel paar U13 vanuseklassi tippu.

Laste treenimise kõrval on tähtis ka klubi siseelu, harrastajatele võimaluste loomine ja võistluste korraldamine ehk omadele kodus võistlemisvõimaluste andmine ja külaliste võõrustamine. Kõrge hinnangul on Pärnus harrastajaid 60 kandis, kogu Pärnumaal sadakond.

„Miks korraldame 30 aastat just paarismänguturniire? Mõte selles, et tippude kõrval ja häid mängijaid vaadates saaksid oma tugevusliigas mängida ka harrastajad ja just neile sobib füüsiliselt kergem paarismäng rohkem. 1988 hakkasid pärnakad turniiri tegema, siis käis kohalikel aur veidi maha, aga rahvas ei tahtnud populaarseks saanud turniiri ärajätmisest kuuldagi, ja 1992 võttis Tartu klubi Minton Pärnus korraldamise enda peale. 2004 hakkasime taas meie oma turniiri eest vedama,“ rääkis Anneli Kõrge.

Pärnus näeb aeg-ajalt aga ka päris tippsulgpalli. Anneli Kõrge ja klubi vabatahtlike eestvõttel peetakse siin juba kolm aastat rahvusvahelist noorte GP-turniiri.

Kaks korda on Pärnus demonstratsioonmänge pidanud ka maailma esisaja sulgpallurid – Eesti esinumber tartlane Raul Must ja soomlane Ville Lang. Need mängud on Pärnu publikule maiuspalaks toonud Mart Siliksaar, kes armastas oma Tartu Triitoni klubi lastega aastaid suviti Pärnus Raeküla koolis laagerdada. Tõsi, alates 2012. aastast on Triitoni suvelaagrid veel paremaid võimalusi pakkuvas Kilingi-Nõmmes.

Allikad: Eesti Sulgpalliliit, Wikipedia

Fotod: erakogud

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com