See mees oli 1962. aastal Tallinnas Mustamäel sündinud Margus Kangur, kes suunati 1989. aastal TPI lõpetamise järel ehitusinseneriks kalurikolhoosi Pärnu Kalur (kus esimeheks Marguse isa Feliks Kangur). Praegu on Margus Kangur Pärnu üks edukamaid ja laiema haardega ettevõtjaid, talle kuuluvad või on tal osalus ehk on ta juhatuses näiteks hulgifirmas Kanpol, mudaravilast aretatud Hedon spaas, automüügifirmas Catwees, kinnisvaraarendustes jne.

Sportimist alustas Margus Kangur Tallinnas 1970. aastal Tallinna Keskrajooni spordikoolis René Meimeri ja Uno Kajaku juhendamisel.

„Mustamäe väikselt mäelt sai hüpata 20–25 meetrit, suurelt 60 kanti. Korra on Mustamäe trampliini rekord ka minu käes olnud,“ meenutab Kangur.

Edasi viis tee TSIKi Otepää filiaali Silver Eljandi käe alla, TSIKi lõpetas ta 1981.

„Siis läksin esmalt kehakultuuri õppima, aga varsti võeti mind Nõukogude armeesse, kus teenisin Riia Armee Spordiklubis ehk ASKis. Kui välja sain, läksin TPIsse ning kuna 1984–85 tehti nõukogude spordis suurt noorenduskuuri, siis lõpetasin pooleldi sunnitult 23aastasena karjääri,“ selgitab Kangur.

Margus Kangur toonitab, et toona olid nii hüppemägede profiilid kui hüppetehnika tänasest erinevad, sellised suure kondiga nagu tema (võistluskaal 86 kg, pikkus 186 cm) täna läbi ei lööks.

„Kuhu võistlema saime, oli teine teema. NSV Liidu meistrivõistlustel Gruusias ja mujal suure liidu mägedel ikka hüppasime, aga Soome sain vaid paar korda hooajalõpuvõistlustele Kuusamosse ning Rukale. Mäletan, et tase oli kõva, etteotsa polnud mul asja,“ räägib Kangur.

Kangur võitis aastail 1980–85 Eesti meistrivõistlustel suusahüpetes (meistersportlane 1980) kolm individuaalkulda, ühe hõbeda ja kaks pronksi ning meeskondlikult kolm kuldmedalit. Viis korda tuli suusahüpetes Eesti suviseks meistriks. Isiklik suusahüpperekord 124 meetrit pärineb Krasnojarski mäelt. NSV Liidu meeskondlikel meistrivõistlustel 1980 sai Kangur Eesti võistkonnas 90 meetri mäel kuuenda koha. 1983 oli ta NSV Liidu individuaalsetel meistrivõistlustel 90 meetri mäel 13.

Kahevõistluses jäi Margus Kanguri kontosse aastail 1981–84 kaks Eesti individuaalhõbedat ja üks meeskondlik kuld. NSV Liidu meeskondlikel meistrivõistlustel 1984 Raubitšis oli Eesti koos Kanguriga seitsmes.

„Eks ma hüpanud Eestis suusameestel eest ära, aga suusarajal tulid nad järele ja võtsid kinni,“ meenutab Kangur. Märkida tuleb, et Eestis võistlesid temaga samal ajal Fjodor Koltšin, Allar Levandi, Kalev Aigro jt.

Spordiga jäi Kangur seotuks ka peale aktiivse karjääri lõppu, kuuludes aastail 1999-2014 Eesti Suusaliidu juhatusse ja juhtides Pärnu Tenniseklubi.

Margus Kangurit üritati Pärnumaal ka suusahüppespetsina ära kasutada.

„Kui võistlemise lõpetasin, Pärnu tulin ja Pärnu Kaluris tööle hakkasin, siis Jõulumäe Tervisespordikeskuse juhataja Enn Tasalain kutsus – tule Jõulumäele, võta punt noori ja hakka treenima, ehitame väikese hüppemäe ja edendame sedagi ala! Aga mul tuli muid tegemisi peale, nii see jutt jäi,“ räägib Margus Kangur.

Jõulumäe Tervisespordikeskuse üks paljudest heas mõttes hullumeelsetest ideedest ehitada suusahüppemägi sündis aga palju varem.

„See oli 1970ndate keskel, kui ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee kompetentse töötaja, Otepääl hüppemägedega tegelnud Mart Eduri Jõulumäele kutsusin,“ meenutab Jõulumäe hing Enn Tasalain. „Plaanisime tõsiselt 30-meetriseid suusahüppeid lubavat mäge.“

Valiti välja looduslikult väga hea kumerusega maandumisnõlv, mille plussiks oli ka see, et jäi põhja poole ehk sealt sulas kevadel lumi hiljem. Tasalain sai, nagu tollal asi käis, kolhoosist hea jutu peale ehk nagu nüüd öeldakse, sponsorlusena appi buldooseri ja mandumisnõlv ehitati täpselt joonistel olnud trajektooriga.

Varustustki varuti juba enne mäe valmimist. Käärikul kanti kümmekond paari vanu hüppesuuski ja saapaid maha ning tollal nii Pärnu 4. keskkoolis kehalist kasvatust andnud kui ka Jõulumäe spordikeskust algatanud Enn Tasalain kauples need endale.

Kõik tundus edenevat, kuni idee paraku siiski kinni jooksis. Üks põhjus oli trampliinis. Kui esimesi poste püsti aeti, siis selgus, et maandumisega on kõik hästi, aga hoovõtutorn tulnuks ehitada kõrgemaks, kui Jõulumäe rahval lahendust leidus. Ka esmase varustusega läks nihusti. Suuski hoiti Jõulumäe esimeses, niinimetatud Kana-Mardi majas ja sealt varastasid kalamehed need oma merel käimise kelkude jalasteks.

„Nii see tore mõte seisma jäi,“ nendib Tasalain peaaegu 45 aastat hiljem, 2018. aasta lõpus.

Allikad: Kein Einaste, TÜ uurimustöö, 2005; Arno Tänav, TPedI kursusetöö, 1969

Foto: erakogu

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com