Uduvere, mis jõudis laiema rahva teadvusse Kärna Ärni alias Sulev Nõmmiku naljalugude kaudu, on ajalooline alevik, mõis ja hiljem küla Pärnumaal Pärnu-Jaagupi alevi servas. Aga ka küla Saaremaal. Kärna Ärni võis pajatada lugusid ükskõik kummast Uduverest, aga on ajalooline kodu-uurija Elmar Joosepi uuritud fakt, et aastail 1938–40 tegutsenud Uduvere Spordi Ring oli Pärnumaa Uduveres.

Uduvere oli teise maailmasõja eelse Eesti ajal umbes saja elanikuga tööstusalevik Halinga vallas. Edumeelsete ja hakkajate inimeste kodukoht. Seal oli Georg Hanseni sae- ja jahuveski, samuti talle kuuluv väike elektrijaam, Uduveres oli neli veoautot, kodumajanduskool, õigeusu kirik, põllumeeste seltsimaja ja kooperatiivkauplus.

Uduvere rahvas lahutas seltsimaja ürituste kõrval meelt sportlikultki: kooli juures käis sageli üle nööri võrkpalli mängimine, poisid-mehed tõukasid võidu kuuli, kehakultuurilisi harrastusi ja üksteiselt mõõdu võtmisi oli veel.

Nii polnud imestada, et 1938. aasta sügisel loodi Vladimir Laidvee ettepanekul kohaliku vabatahtlike tuletõrjeseltsi juurde Uduvere Spordi Rühm. Asutajad olid Arvu Sellin, Meinhard Viidemaa, Richard Reining, Peeter Hansen ja Vladimir Laidvee.

Enge Vabatahtlik Tuletõrje Ühing asutati 1929, Uduvere rühm 1935. Priitahtlikud pritsimehed korraldasid tuletõrjevõistlusi ning rahvapidusid ja olid nüüd kohalike entusiastide spordiringile meelsasti vaderiteks. Uduvere tuletõrjeselts andis spordiringile alustuseks veidi rahagi.

Spordiseltskond ostis endale sinised särgid ja õmbles neile embleemid, veel osteti võrkpall, võrk, vile, ketas, kuul ja stopper. Jälle tuletõrje abiga renditi poksikindad, ring ja matt ning palgati Pärnust treener.

1939. aasta varasuvel pidas spordiring Uduvere põllumeeste seltsimajas piletitega poksivõistlused, mis tõid kõvasti nii rahvast kui ka raha. Teenitu eest osteti kümmekond komplekti malendeid ja järgmisel spordipeol võistles rahva ees Uduvere malemeistri nimele kakskümmend huvilist. Jälle oli teenistust, mille eest soetati kergejõustiklastele bambusteivas ja kavas olnud suure spordipeo üldvõitjale võistkonnale uhke vaskkarikas.

Spordipidu Uduvere karikavõistluse nime all 1939 suvel tuligi. Kavas olid kergejõustiku-, võrkpalli- ja rattasõiduvõistlused. Telliti suured kuulutused, korrastati võrkpalliplats ja veeti hüppekasti puhas liiv. Maanteel mõõdeti välja 100, 400 ja 1000 meetri jooksumaad, maastikul rattarada. Otsustati, et vanuseklasse on kaks – alla ja üle 15-aastased.

Võrkpallis osalesid Uduvere, Jaagupi, Kõnnu ja Vee meeskond. Kergejõustikus võitsid peaaegu kõik alad (kõrgus-, kaugus- ja teivashüpe, kuulitõuge ja jooksud) vennad Artur ja Richard Saaliste Nurtust Jalgrattavõistlustel oli kavas kolme kilomeetri maastiku- ja 20 km kruusateel maanteesõit. Kokkuvõttes võitis karika korraldaja Uduvere.

Uduvere karikavõistlusi korrati 1940. aasta suvel, aga juba sordiini all, sest juunis oli Eesti kaotanud iseseisvuse ja end kehtestasid nõukogude võim ning kultuur. Võrkpalliturniir jäigi lõpetamata, sest rahvas läks üheskoos metsatulekahju kustutama. Üldvõitja karikas jäi Uduverele.

Esimesel nõukogude ajal keelati kõigi kodanliku aja Eesti ühiskondlike organisatsioonide tegevus ning peatus ka Uduvere Spordi Ring. Saksa ajal püüti Uduvere spordiseltsile elu sisse puhuda, aga sõda sekkus, enamik Uduvere spordipoistest sattus püssi alla ja nii kohaliku spordiseltsi ajalugu lõppeski.

Esimeste Uduvere karikavõistluste üks silmapaistvamaid sportlasi Richard Saaliste on ajalukku jäänud kui Eesti ja Saksa armee ohvitser, luuraja ja legendaarne metsavend, keda NKVD kaua jahtis ja lõpuks 1949. aastal Eidapere lahingus tappis.