Sindi esimene veespordiüritus oli 1908. aasta augustis. Veespordimängudel osales 36 meest ja 12 naist. Kavas olid palgiga sõitmine, vee all kiviga kauguse peale käimine, ujumine, vigurhüpped tornist, Neptun oma naljanumbritega, veealune restoran, mäng „voorimees ja sulipoiss“, riietes ujumine jne.

Võistlusprogrammis ujuti kordade peale üle selles kohas 216 meetrit laia Pärnu jõe. Meestest võitis August Magnus 13 korra ehk umbes 2800 meetriga, naistest Olga Leevik kaheksa üle jõe ujumise ehk 1700 meetriga. Kiviga vee all käimises oli parim Juhan Nurm, kes tuli pinnale stardist 23 meetri kaugusel, vee all ujus kõige kaugemale Stepan Karas, kellele pandi kirja 32 meetrit. Sintlased, kelle lapsi utsitas ujuma kohaliku kooli õpetaja Matvejev, olid tublid ja tegid sageli suurema naabri Pärnu ujujatele jõukatsumistes ära. Ujumine olla olnud läinud sajandi alguses Sindis üsna popp.

Spordipeod ühes veeüritustega toimusid Sindis ka 1909–1912, seejärel oli nendega ilmselt seoses ilma- ja vabadussõjaga paus kuni 1927. aastani, mis aga ei tähenda sealse veespordi katkemist.

1910 loodi Sindis varasema, 1906. aastal asutatud raskejõustikuseltsi Rammula asemele ühing Sõprus, mis harrastas raske- ja kergejõustiku, uisutamise ja jalgpalli kõrval ka ujumist ja muud veesporti. Sõpruse võimlemise ja sõjalise õppuse juhiks oli kalevivabriku ministeeriumikooli võimlemisõpetaja, Sindi laste ujuma õpetaja Matvejev.

Sindis korraldati ujumisvõistlusi nii 1914. kui ka 1917. aastal. Teada on, et 1917. aastal käisid Sindi paremad ujujad Joa, Kuller ja Hanson kirikupargi juures jõel 430. jalaväe õppe- ja maakuulajate komando sõduritele rinnuli- ja seliliujumist näitamas, saades selle eest tasuks kolm korda päevas süüa ja kojuviimiseks leiba ning suhkrut. Mainitud ujumisviisid olla selgeks õpetatud paarisajale sõdurile ja see oli Sindi esimene ujumiskursus.

Kui 1920. aasta juuni alguses asutati uus spordiselts nimega Sindi Kalju, hakkas seltsi kergejõustiku ja ujumise toimkonda vedama hea ujuja Juhan Joa. 1920. aastal korraldati Pärnu jõel Sindi kohal pealpool paisu ujumisvõistlused. Kavas oli 50, 100 ja 400 meetrit vabastiilis, rinnuli, selili ja külili, võitjad kuulutati Sindi meistriteks ja said rinnas kantavad aurahad.

Pärnus viljeles ujumist spordiselts Tervis, aga esialgu olid sintlased pärnakatest edukamad. Nii võttis Sindi Kalju Pärnumaa 1921. aasta ujumismeistrivõistlustel kõik seitse mängus olnud kulda.

Eesti mastaabis olid pärnumaalased, küll ujumisspordi väidetavate lätete juures olnud, siiski alguses tagasihoidlikud või koguni eemal. Nii võistlesid 1921. aastal 2. juulil Pirital Eesti esimestel ametlikel esivõistlustel tallinlased ja tartlased, toonaste ajalehtede väitel eelistasid kahe ülejäänud ujumiskeskuse Pärnu (seega ilmselt ka Sindi) ja Narva ujujad sellal veel koduvesi. Kindlasti tuleb seejuures arvestada sõdadejärgset majanduslikult rasket aega, samuti praeguses mõistes olematuid liiklemisvõimalusi. Isegi Pärnust Sinti ja Sindist Pärnu käisid paljud võistlemas ja tagasi koju jala. Kand ja varvas 13 kilomeetrit.

Kui seni oli ujutud mitte aja, vaid võidu peale, siis 1923. aastal võeti Pärnu sadamas Tervise korraldatud võistlusel esimest korda stopperiga aega. See võistlus käis niimoodi, et stopper löödi käima, tosinkond ujujat hüppas vedurlaevalt Pärnu jalad ees vette, ujus ümber lipu ja tagasi ning kronomeeter fikseeris ajad.

Võisteldi mitte üksnes Sindis, vaid Pärnuski, teinekord tekkis kangetel rivaalidel ka omavahelisi probleeme. Näiteks 1925. aasta Pärnumaa meistrivõistlustel Pärnus polnud sintlastel trikoosid ja korraldajad neid võistlema ei lubanud. Kalju ujujad ei lasknud end väga segada: läksid koju ja võistlesid seal oma ujulas Sindi meistri nimetusele.

1925. aastal murdis Sindi üks paremaid ujujaid Juhan Joa jalgpallimängus Pärnu Tervisega jalaluu, loobus võistlemisest ning hakkas innukalt sporditegevust organiseerima, üritades ka ujumist õpetada.

1926. aastal ehitati Pärnusse Loosi alla (praegune jahtklubi) supellinna esimene korralik väliujula, maakonna meistrivõistlustel kuulus enim kuldasid, viis, siiski sintlastele. Samal aastal ehitati ka Sindis Pärnu jõkke Saiavälja alla bassein, milles oli neli 25 meetri pikkust rada, stardi- ja pöördesein. Üks rada oli koguni 50-meetrine!

Niisiis olid nii Pärnus kui Sindis esimesed tõsisemad rohkem kui supluseks mõeldud väliujulad, ometi kirjutas ajaleht Esmaspäev 1927. aastal, et Narvas, Rakveres, Võrus, Pärnus, Haapsalus ja teistes keskustes puuduvad kõige primitiivsemadki ujumispaigad. Pealinna vaatepunkt…

Tulemused lasid end oodata, aga ikka tulid. 1928. aastal oli sintlane A. Kumm kahel distantsil Eesti 20 parema piiril, kuid juba 1929. aastal sai A. Mänd Pärnus Loosi all rahvuslikel veespordivõistlusel 100 meetri vabaltujumises ajaga 1.51,6 Tallinna kuldujuja Evald Ernesaksa järel teise koha. Teiseks tuli neil võistlustel ka Ernst Haas ja kolmandaks Johann Somson.

Kui Ernesaksa juba nimetasime, siis temast võiks kirjutada veidi rohkem, kuna nii tal kui ka vennal on seos Pärnuga. Nii Evald kui Voldemar (neil oli ka kolmas vend) olid tallinlased. Evald Ernesaks oli Eesti esimesi suurujujaid maailmaski laineid löönud Richard-Aleksander Tiswelti järel. Ta võitis 1923 Riia karika, teenis Eesti meistrivõistlustelt 1923.–1929. aastail 12 kulda ja püstitas rea rekordeid. Ujumisega lõpparve teinud, mängis ta tennist ja oli 1933–1935 Pärnu Tenniseklubi abiesimees.

Voldemar Ernesaks oli ka hea ujuja, seitsmekordne Eesti meister. Tema jättis Pärnusse vennast sügavama jälje, sest oli 1942–1944 ehk Saksa okupatsiooni ajal Pärnu linnapea.

1930. aasta 22.–23. juunil peeti Sindi ujulas kohaliku spordiseltsi Kalju 10. sünnipäeva, mille raames korraldatud maakonna meistrivõistlustel kuulus suurem osa ujumiskuldasid Kaljule, kellel oli koguni 50–60 ujujast seltsiliiget. Ernst Haas sai 100 meetri rinnuliujumises tollal heaks peetud aja 1.32,2, paremad ujujad olid veel meestest Somson ja Mänd, naistest Kukk, Hiiepuu ja Soovik. Eesti aasta edetabelis oli A. Mänd 800 meetri vabaltujumises koguni esimene, Heinrich Kaminsky 50 meetri rinnuliujumises teine, 100 meetrit vabalt naistest Soovik neljas ja Hiiepuu viies.

Esimene märk Pärnumaa pika- ja avaveeujumisest pandi maha 1931. aastal, kui üle-eestilise ujumise propagandaturnee raames külastasid Pärnut Narva eakas linnapea J. Luts ja A. Matso. Nad startisid Loosi alt, ujusid muulide vahelt merele ja tagasi. Publikut olla olnud tänuväärses koguses.

Maakonna esivõistlustel käis vaekauss Pärnu ja Sindi vahel üles-alla. 1933. aasta maakonnavõistlused korraldas Kalju, aga neist sai ainsa esikoha S. Kukk ja klubide arvestuses kogus Pärnu Tervis 33 punkti Kalju viie ja Saksa Spordiliidu kolme vastu. Järgmisel aastal käis sintlasi õpetamas riiklik ujumistreener Edgar Bachtejev ning maakonna meistrivõistlustel kogus Kalju 41, Tervis 27 punkti. Tehti rida rekordeid ja enamik tippmarke kuulus sintlastele. Naistest sai kaks kulda Kukk, noortest Vello Nõmm, meestest Arvo Tamm ja Agu Kuller.

1934 on selles mõttes tähelepanuväärne aasta, et esimest korda said lehtede veergudel kiita kaks tulevast ujumisässa, toona 13-aastane Ago Kuller ja 14-aastane Jüri Miil, kes tõusid peagi esimeste pärnumaalastena Eesti paremikku. Juba 1934. aastal olid mõlemad Eesti esikümnes.

1935. aastal sai eluõiguse Eesti Veespordi Liit. Asutajaliikmeid oli viis: Tallinnas Kalev, NMKÜ ja ÜENÜ, lisaks Tartu Veespordiklubi ja Pärnu Vaprus. Samal aastal liitusid veel Sindi Kalju ja Haapsalu Läänela. Kalju võitis maakonna 1935. aasta esivõistlustel kõik distantsid. Tallinlane Egon Rosenberg (hiljem Roolaid) demonstreeris esimest korda pärnumaalastele liblikstiili.

Sama aasta 5. augustil Sindi võistlustel ujuti seitse korda paremini Pärnumaa ja üks kord kõvemini koguni Eesti rekordist. Jüri Miil sai 200 meetri rinnulidistantsil ajaks 3.01,0, aga kuna sintlased ujusid vaid omavahel, kuulutati tulemused mitteametlikeks. Eesti edetabelis oli Kalju esindajatest ainsana Jüri Miil, talle kuulus 100 meetri rinnulidistantsil 1.33-ga seitsmes, 200 meetri rinnuliujumises 3.30,2-ga 12. koht. Sel aastal kinnitati Eesti kuldujuja normid, Miili leivaalal 200 meetri rinnuliujumises oli see 2.56,0.

1936. aastal sai Sindi Kalju omavalitsuselt 400 krooni, et ehitada alevikku bassein-ujula. See tehtigi vaiehitusena raudteesilla ja ojasuudme vahele, rajati ka riietusruumid ja park, mis küll peagi sõja ajal hävis. Sindis korraldati viiepäevased ujumiskursused, mille läbis sada huvilist. Jüri Miil ujus 100 meetrit vabaltstiilis 1.06-ga, 200 meetrit rinnuli 3.06-ga (Eesti rekord oli 3.04,2). Uus ujula tuli kasuks: Jüri Miil tõi Pärnumaale esimese Eesti meistrivõistluste medali, olles 200 meetri rinnuliujumises 3.10,2-ga teine ja kaotades kulla vaid 0,2 sekundiga.

Jüri Miil ja Ago Kuller olid võidukad 1937. aastal Tallinna Kalevi ja Sindi Kalju matšil, samal aastal teenis Jüri Miil teise Eesti MV medali, kui oli 100 meetri vabaltujumises 1.10,1-ga kolmas. Esimest korda jõudis medalistide sekka ka Pärnu linn, sest kohaliku Kalevi ujuja Erika Mälk sai 400 meetri vabaltujumises 8.25-ga pronksi. Kuld jäi peaaegu poole minuti, hõbe 15 sekundi kaugusele. Igatahes võib rääkida läbimurdest, sest peale eelnimetatute tuli Endel Kukk (Pärnu Tervis) 100 meetri rinnuliujumises 1.30-ga Eesti noortemeistriks. Maakonna rekordite tabelis oli Miilil neli, Kulleril viis tipptulemust. Eesti edetabeli järgi oli Pärnumaa esiujuja Miil, kes seisis 100 meetri rinnuliujumises 1.26,7-ga kolmandal, 100 meetri vabalt ja 200 meetri rinnulidistantsil viiendal real.

Omaaegne ujumisjuht Anatoli Org resümeeris: üleriigilises konkurentsis hakkasid Sindi Kalju ujujad kaasa rääkima alates 1937. aastast pärast Jüri Miili, Arnold Murro, Ago Kulleri, Hilja Kummi ja Leida Alasoo edu.

1935. aastal ujus Miil Pirital Eesti rahvuskoondises maavõistlusel Soomega, saades 100 meetri vabaltujumises 1.07,8-ga neljanda koha. Pärnumaa meistrivõistlustel tehti 12 maakonna rekordit, võistkondlikult oli Kaljul 101,5 punkti Tervise 28,5 vastu. Aasta oli mitmes mõttes erakordne: kõigepealt külastas Sindi ujulat kõva torm, lükates ümber hüppetorni ja räsides basseini, seejärel olid külalised Rootsi suurujuja Arne Borg, kes demonstreeris 400-pealisele publikule oma ujumistehnikat ning lõbustas rahvast naljanumbritega, ning Soome tippujuja Nurmi ja tallinlane Egon Roolaid.

Eesti meistrivõistlustel Elvas tõusis esile järgmine Sindi ujumistalent Hilja Kumm, kes sai 100 meetri seliliujumises hõbeda ja 400 meetri vabaltujumises pronksi. Jüri Miil teenis nii 100 kui ka 400 meetri vabaltujumises hõbemedali.

10. augustil peeti Sindis ujumist propageeriv üritus, mille raames ka 100 x 25 meetri teateujumine. Esimest vahetust ujus veteran, Sindi ujumisele üks alusepanijais Juhan Joa, viimast Jaak Nesler, kel mõlemad jalad amputeeritud. Noorim teateujuja oli 11, vanim 49 aastat vana. Sel propagandapäeval teenis ujumismärgi 62 võistlejat, Hilja Kumm ainsana I järgu.

Maavõistlusel Lätiga võitis Miil 400 meetrit vabalt ja oli 100 meetri vabaltujumises teine. Koondisse kuulus ka Hilja Kumm, kes oli 100 meetri selilidistantsil teine.

Aasta saavutuseks võib aga pidada Arnold Murro 500 meetri rinnuliujumise aega 8.17,4, mis tähendas Pärnumaa esimest kuldujuja normi täitmist. Kalju korraldas 1938. aastal 18 ujumisvõistlust, klubi ujujad ületasid peaaegu kõik maakonna rekordid. Eesti edetabelis oli Jüri Miil neljal distantsil teine-kolmas, meestest esikolmikus ka Ago Kuller, naistest Hilja Kumm 100 meetrit vabalt ja selili distantsidel teine.

Sindi ujumine oli niivõrd hästi edenenud, et 1939. aastal pidasid statistikud sintlasi Tallinna Kalevi järel Eesti teiseks ujumisklubiks, naistest koguni esimeseks.

Sindis käis taas kohalikke õpetamas riiklik ujumistreener Nikolai Rachman. Peale Arnold Murro, kes sai lisaks kuldmärgi toonud 8.17,4-le 500 meetri rinnuliujumises hea aja 6.33,9 ka 400 meetri ja 2.56,2 200 meetri samas ujumisviisis, teenis teise pärnumaalasena kuldujuja tiitli Jüri Miil, ujudes 400 meetrit vabalt 5.24,8-ga. Miil oli sellega Eesti arvult kümnes ja sõja eel viimane kuldujuja.

Eesti-Soome maavõistlusel olid koondislased Jüri Miil ja Hilja Kumm, mõlemad said vastavalt 400 ja 100 meetri vabaltujumises neljanda koha. Eesti-Läti maavõistlusel võitis Hilja Kumm 100 meetri vabaltujumise ja oli niisama pikal selilidistantsil kolmas. Jüri Miil ja Leida Alasoo said 400 meetri vabalt ja 200 meetri rinnuliujumises teise koha. Eesti mängudel teenis Hilja Kumm kaks pronksi, poiste seas tuli Ago Kuller 100 meetri seliliujumises võitjaks.

Eesti meistrivõistlustel võitis Hilja Kumm nii 100 kui 400 meetri vabaltujumise (pärnumaalaste esimesed Eesti täiskasvanute ujumiskullad!) ja oli 100 meetri seliliujumises teine, Arnold Murro teenis ühe hõbeda ja Jüri Miil kaks pronksi. Sel aastal oli Eesti edetabelite esikümnetes palju sintlasi.

1939. aastal korraldati Sindis Eesti noorte esivõistlused ja täheks tõusis seal narvalane Peeter Saar, kellest sõja järel sai Tallinna dünamolasena Eesti üks esiujujaid ja aastaid hiljem Pärnu produktiivne ujumistreener.

Sindi Kalju sai 1940. aastal 20-aastaseks. Sünnipäevapidustuste käigus ujuti 11. augustil kuus Eesti Töölisspordiliidu rekordit: kolm Hilja Kumm, kaks Ago Kuller, lisaks meeste 4 x 100 meetrit. Tõsi, osa tugevamaid ujujaid (Murro, Miil ja Alasoo) ei võistelnud.

Seisuga 1.1.1940 olid kõik Pärnumaa rekordid Sindi Kalju käes, naistest valdas Hilja Kumm kuut ja Leida Alasoo üht, meestest Ago Kuller seitset, Jüri Miil viit ja Arnold Murro kaht.

Sõjaeelset iseseisvusaega lõpetades oli Eesti kõigi aegade ujumisedetabelis Jüri Miil nii 100, 200 kui 400 meetri vabaltujumises Egon Roolaiu järel teine ning 100 meetrit rinnuli kolmas, 1500 meetri vabaltujumises Ago Kuller Erich Mõtliku ja Georg Otsa järel kolmas, Arnold Murro 200 meetri rinnuliujumises samuti kolmas, Hilja Kumm 100 meetrit vabalt ja 100 meetrit selili teine, 400 meetrit vabalt ja 100 meetrit rinnuli kolmas, Leida Alasoo 200 meetrit rinnuli kolmas. Sindi, seega Pärnumaa ujumine oli sõja eel Eesti üks edukamaid.

1940. aasta, kui võim oli vahetunud, jättis ujumise annaalidesse vaid Hilja Kummi nime. Ta võitis 3.–4. augustil Elvas Eesti meistrikulla 400 meetri vabaltujumises ja – vahetades Nora Kutti-Neumanniga kohad -, hõbeda 100 meetris. Kumm võitis esikoha 100 m vabaltujumises nii Läti-Eesti kui Leedu-Eesti maavõistlusel. Sel aastal sai Sindi Kalju 20-aastaseks ning sünnipäeva-aastal autasustati Hilja Kummi seltsi kuldse aumärgiga. Ülejäänud tugevate Sindi ujujate nimesid me Eesti võistluste esikolmikutes enam ei leia, ka noorte esivõistlustelt mitte. Kuhu kadusid ja miks ei ujunud enam ei Saksa ega Nõukogude uue okupatsiooni ajal Arnold Murro, Jüri Miil, Ago Kuller? Kaks viimast olid sõja Eestisse jõudes 20-aastased noored mehed, suure tõenäosusega jäid näppu või ette ühele või teisele võõrvõimule?

1941. aasta Eesti meistrivõistlused jäid seoses sõja ja okupantide vahetumisega ära, kuigi neiks oldi valmistunud. 1942. aasta esivõistlustel nagu ka 1943. aasta medalijagamisel pärnakaid ega sintlasi esikolmikuisse ei jõudnud. Esimesed märgid, et midagi siiski Pärnumaa veeradadel toimus, leiame 1944. aasta 29.–30. juulil Tallinnas Mustamäe 50 meetri ujulas peetud Eesti noorte esivõistlustelt, kus 16–17-aastaste poiste seas olid Sindi Tervise ujujad Lembit Kalmus 100 meetri vabaltujumise pronks ja Ülo Palm 100 meetri seliliujumise hõbe, nagu ka Sindi Tervise 4 x 50 meetri vabaltujumise teatemeeskond.

1945. aasta ENSV meistrivõistlustel Tallinnas Mustamäel võidutses 1937. aastal esimese pärnumaalasena rinnuliujumises Eesti noortemeistriks tulnud Endel Kukk nüüd Eesti Laskurkorpust esindades, saades kulla nii 100 kui 200 meetri rinnuliujumises. Kukk võitis samad distantsid ka maavõistlusel lätlastega.

Sõja- ja Saksa okupatsiooni aja ujumiselust Pärnus ja Sindis pole palju teada, kuigi loogiliselt võttes vaevalt Pärnu endisest ujujast linnapea Voldemar Ernesaks oma lemmikalale jalga ette pani. Iseasi, kuidas soosisid kohalikku sporti Saksa võimud.

Kui Eestis nõukogude võim taastatud, hakati üles ehitama ka spordi organisatsioonilist külge. 1946. aasta 27. veebruaril asutati vabariiklik veespordisektsioon, mille juhatusse kuulus 13 liiget Tallinnast, kolm Tartust ja üheksast paigast, sealhulgas Pärnust ja Sindist, igaühest üks esindaja.

Kohe selle järel saadeti dünamolased, kelleks oli nüüd saanud ka sintlanna Hilja Kumm, ühistreeningutele Leningradi. Kumm oli väga heas vormis, võites Eesti NSV sisemeistrivõistlustel nii 100 meetrit vabalt, rinnuli kui ka selili Nora Kutti-Neumanni ees. Eesti välistingimustes meistrivõistlustel Elvas võitis Hilja Kumm koguni kuus kulda (lisaks teateujumistes hõbeda ja pronksi), mida polnud suutnud keegi enne ega suutnud kaua aega ka hiljem. Tõsi, 100 meetrit vabalt Kumm siiski kaotas veteranina veeradadele naasnud Alma Ruljandile ja see oli tolle võistluse sensatsioon.

Hilja Kumm jõudis sel 1946. aastal esikolmikusse (kas esimese eestlannana?) ka üleliidulisel areenil, saades NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel Bakuus nii 100 kui 200 meetri rinnulidistantsil aegadega vastavalt 1.33,9 ja 3.22,8 mitme nimeka rivaali ees kolmanda koha. Siinkohal tuleb aga märkida, et 1946 jäi Pärnumaa esimese tugeva naisujuja (1947 alates kandis nime Laanejärv) karjääris viimaseks. Huvitav on teada, et Saksa ajal oli Hilja Kumm 1941–1944 Endla teatri operetitrupi solist-tantsija ja Pärnumaa spordiinstruktor, 1961–1965 Pärnus ühiskondlik ujumistreener.

Hilja Kumm küll loobus 1946. aastal võistlemast, aga Pärnumaa ujumise au sai siiski päästetud, sest nii 1947. kui 1948. aastal tuli Pärnu spartaklanna Salme Treimuth 100 meetri küliliujumises Eesti meistriks ning võistkondlikult oli Pärnu 1948. aasta meistrivõistlustel Tallinna, Viljandi, Tartu ja Järvamaa järel viies.

Toonased ujumisvõimalused olid sellised, et väike sisebassein oli vaid Tallinnas. Aia tänaval kinost saun-basseiniks ehitatud vannil oli pikkust 19,2, laiust 4, sügavust 1,7 meetrit. 1949. aastal ehitati Aia tänava bassein ümber 25-meetriseks kahe rajaga siseujulaks. 1948. aastal sai väikese sisebasseini Tartu üks saun. Teised Eesti ujumist harrastavad klubid ja spordiseltsid võisid vähegi külmemal ajal ujumisest vaid unistada ja mõistagi peegeldus see tulemustes.

1949. aastal korraldas vabariiklik veespordisektsioon Eesti tippude üle-eestilise propagandatuuri, rahvale esineti ka Pärnu ja Sindi väliujulates, vastuvõtu eest said pressis eriti kiita sintlased. 1949 jääb annaalidesse ka sellega, et ületati Hilja Kummi 1000 meetri ujumise Eesti rekord.

Tallinn ja Tartu edenesid siseujumisvõimaluste pärmil, Pärnu ja Pärnumaa ujujatest 1949–1953 suuri märke maha jäänud ei ole. Alles 1954. aastal kirjutati ja kiideti Pärnust Roland Tammeoru käe alt kasvanud Eesti noortekoondise rinnuliujujat A. Jaansoni.

Uut elavnemist võime märgata 1958. aastast, kui Pärnus Jannseni tänava sauna kõrval algasid kolmerajalise siseujula ehitustööd.

1959. aasta suvel peeti Sindis II veespordimängud. Selle käigus selgitati Eesti II grupi meistrid ehk parimad kohtadest, kus polnud siseujulaid. Kõik naiste tiitlid kuulusid Pärnule: I. Lindmaa võitis 100 meetrit 1.21,5 ja 200 meetrit 3.09,2-ga, E. Reinas 100 meetrit rinnuli 1.41,6 ja 100 meetrit rinnuli 1.46,1-ga, M. Kivioja 100 meetrit selili 1.36,2-ga. Pärnu rajooni meestest võitis kunagine kuldujuja, nüüd 30-aastane Jüri Miil 100 ja 400 meetrit vabalt 1.11,4 ja 6.03,4-ga. Rajoonidest oli Pärnu parim. Seda aastat jäävad veel tähistama rida rajoonide rekordeid Pärnu-Viljandi sõprusmatšil, Pärnu linna meistrivõistluste ja massiliste ujumismärgi täitmise võistluste pidamine. Aga ka siseujula ehituse jätkumine ja peatse pärnulase Ats Audova (toona Dünamo) Eesti 100 meetri vabaltujumise pronks.

1960. aasta tähtsündmusteks olid Pärnu ujumiskooli avamine ja Sindi III veespordimängud. Liidia Kaljas ujus seal 100 meetrit vabalt 1.21,3-ga ja Pärnu oli siseujulata rivaalidest veel rohkem üle kui aasta eest.

Ujumise raskuspunkt oli Pärnumaal küll ammu ja lõplikult Sindist Pärnu kaldunud, aga tõe huvides on vaja märkida, et Sindis tegutses veel aastaid ujumistreenerina vetelpäästja Ülo Saar, kes korraldas Taalis lastele laagreid ja tänu temale oli nii sportlikuks kui suplusujumiseks kasutuses Sindi väliujula.

Ujumiskooli loomine ja siseujula valmimine 1961. aastal, aga ennekõike treenerite töö tõstsid Pärnu 1960.–1970. aastate Eesti üheks tugevamaks ujumiskeskuseks, Tallinnale ja Tartule tõsiselt võetavaks konkurendiks.

Sõjaeelsel ajal oli Pärnu ujula jões Loosi all, kus tegutsesid ka muud veealad sõudmine, aerutamine ja purjetamine ning kus praegu on Pärnu Jahtklubi. Viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendatel oli Pärnu jões väliujula kunagise lastekodu all ehk umbes praeguse Rääma tänava sõudeklubi ellingu kohal. See oli korralik puidust ujula radade, stardipukkide ja valvuri onniga. Seal supeldi, võisteldi ja mängiti isegi veepalli.

Jannseni tänava siseujula valmis toonastele oludele üsna kohaselt juurviljalao nime all, sest tootmishooneid ja ladusid sai hõlpsamalt rajada, spordi- ja kultuuriobjektidele loa ning rublahunnikute saamiseks tuli läbida sageli lootusetu kadalipp. Nii šlikerdades ehitatud ujulal oli pikkust küll 25 meetrit, aga laiust kolme korraliku raja jaoks ei jätkunud.

Lätlased olla Pärnusse võistlema tulles imestanud ujula väiksuse üle, ometi pidasid pärnakad oma esimest siseujulat armsaks ja tegelikult kujunes Jannseni tänava ujula pikkadeks aastateks kogu Eesti ujumisspordi üheks kandvaks keskuseks.

Üsna pea ujula avamise järel treeningutele läinud Heli Reilent-Tooman, nüüd Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismiõppe dotsent, meenutab oma blogis „Vanad kalad“ seda, et ujula esimene direktor oli erakordselt tegus, elurõõmus ja särtsakas Ilka Tomingas, kes on laiemalt tuntud rahvatantsurühmade juhina. Ujula meditsiiniõdedest jäi talle eriti meelde Hilja Näkk. Tema ajal oli majas kõva kord: ujujate tervis asjaliku kontrolli all, pilk alati peal, et end enne vette minekut hoolikalt pestaks, et varbavahed terved oleksid ja keegi teisi seenhaigusega ei nakataks. Näkk hoolitses ka selle eest, et muljetavaldavasse seadeldisse täiest jõust puhudes regulaarselt kopsumahtu mõõdetaks, tema pani kirja kasve ja kaalusid. Meditsiiniõe kõrval oli ametis ujulatädi, kellele enne basseini suundumist tuli alati ja iga kord ette näidata kehtiva tervisekontrolli märkusega ujulapilet.

Heli Tooman meenutab neid, kellega koos Pärnu ujumiskoolis alustas ja hulga aastaid koos veetis: tüdrukutest Raja Dmitrieva, Eve Leppik, Sigrid Hanschmidt, Mare Eestalu, Karin Rattiste, Tiiu Nesler, Anne Tohver, Katrin Tammeorg, Mall Pikson, Katrin Soomägi, Katrin Golovanova, Valentina Terehhova, Krista Paan, Margot Enniko, Niina Ganzen, Marja Toodu, Anne Jürioja, Mirjam Lukka, Lidia Allikivi, Kersti Vaas, Ana Üprus; poistest Rein Vaher, Priit Nigulas, Vello Üprus, Aarne Kaleviste, Raivo Mätnikov, Toomas Mölder, Olavi Soomägi, Aleksander Russ, Aarne Raap, Aleksander Ganzen, Viktor Langund, Kalle Leppoja, Viktor Kuljov, Aleksander Zahharov, Arkadi Uvarov, Valeri ja Igor Timoškov, Vello Vaimann, Märt Nael, Ott Sool, Jüri Pikson, Tiit Siigur, Tiit Raudnagel, Olev Mäekivi, Jüri Vissak, vennad Filimonenkod.

Paljud peavad ujumistreeninguid, kui ujutakse basseini ühest seinast teise ja nii iga päev mitu tundi, igavaks. Heli Tooman tõdeb, et küllap oli ka tüütuid tunde, aga rohkem on meelde jäänud, et kogu aeg oli huvitav. Treeningud olid vägagi mitmekesised alates tihti üllatuslike soojendusharjutustega ning sisaldades nii pikemate otste ujumist kui intervalltreeninguid. Aga ka enese proovile panekut vee all ujumises, kus poisid said hakkama nelja basseinipikkuse ehk 100 meetriga, tüdrukud vähemaga. Treeningutel korraldati mitmesuguseid põnevaid võistlusi, lihviti muidugi ujumistehnikaid ja oli ka pikki jutuajamisi ujumisteooriast ehk miks midagi just nii teha tuleb. Intervalltreeningute ajal viilida ei lastud, treener seisis kellaga kogu aeg kõrval. Aga oli ka lõdvemaid hetki, sest treeneritel oli basseini all puhkeruum, millest noored ujujad legende olid kuulnud, ja kui juhendajad sinna läksid, siis võisid lapsed basseinis tükk aega rahus oma südametunnistuse järgi toimetada.

Peale ujumistreeningute pöörati suurt tähelepanu üldkehalisele ettevalmistusele. Tuli palju joosta, võimelda, palli mängida, aga teinekord vägagi erilisi harjutusi teha.

„1964. aastal tekkis ujula kõrvale suur auk ja väljakaevatud pinnasest moodustunud künkaid kasutas Tammeorg omapärasteks treeninguteks. Ei tea kust muretseti meile gaasimaskid ja vist vetelpäästjatele ning sukeldujatele mõeldud ülirasked metallplaadist tallaga saapad. Mask tuli pähe ja saapad jalga panna ning siis nendel pehmetel mullaküngastel üles-alla joosta. Oli ikka raske küll, pilt kippus eest minema. Meie õnneks läks aga sel platsil peagi tõsiseks ehitustööks ja 1965. aastal avati seal lasteaed,“ kirjutab Heli Tooman oma blogis „Vanad kalad“.

Ujumisvõistlusi toimus Jannseni ujulas toona palju, paar korda kuus kindlasti. Basseiniruum oli väike, aga selle ühes seinas ja otsas olid pingid, mis võistluse ajal alati vaatajaid täis. Kes istuma ei mahtunud, seisis pingi taga püsti või piilus ukse tagant. Võistlejad pingutasid täiega, publik elas innukalt ja lärmakalt igale stardile kaasa.

Pärnu Kalevi ujula nägi kõiki selle aja Eesti tippujujaid, pärnakad võistlesid kõigis Eesti ujulates. Võisteldi Järvakandis, 1950. aastal valminud Eesti ainukeses 50 meetri pikkuses eelsoojendusega väliujulas, kus peeti ka Eesti NSV meistrivõistlusi, käidi Tootsi briketivabriku ujulas, Kingissepa, nüüd Kuressaare elektrijaama basseinis, Tallinnas Aia tänaval spordiseltsi Dünamo kahe rajaga ujulas (nüüd on seal VVW Passaaž), Punalipulise Balti Mere Laevastiku spordiklubi ujulas (asus umbes praeguse reisisadama A-terminali esisel platsil), Tartus Emajõe sauna ujulas, Elva ja Tõrva väliujulas. 1965. aastal valmis Tallinnas uhke ja moodne Kalevi ujula, Eesti esimene täismõõduline 50-meetriste radadega sisebassein. Sellest ajast toimusid kõik tähtsamad võistlused seal.

1964. aastal käisid Pärnu ujujad esimest korda oma vabariigist väljas võistlemas – Riia raadiotehase basseinis. Läti noored ujujad käisid korduvalt Pärnuski sõprusvõistlustel. 1965. aastal avardusid pärnakate võimalused veelgi, käidi ujumas Leningradis, Moskvas ja mujal NSV Liidus.

Esimene välisreis oli 1966. aastal, kui Soomes peeti Eesti Kalevi ja Soome töölisspordiliidu TUL ujumismatš ja Pärnust võeti kaasa Heli Reilent ning Rein Vaher. Soome sõideti uhke valge unistuste laevaga Vanemuine, mis oli aasta varem Tallinna ja Helsingi vahel kurseerima hakanud, kahel esimesel piiri taha pääsenud Pärnu ujujal oli au võistelda Helsingi kuulsas olümpiaujulas.

Tolle aja sportlaste eredad mälestused seostuvad paljus treeninglaagritega, nii ka blogi pidanud Heli Toomanil.

„Pärnu ujumiskooli esimene suvelaager toimus 1962 Urumarja koolis. Urumarjal olime laagris ka järgmisel suvel, seejärel kolisime aastateks Sindi ujula vastas üle jõe asuvasse Taali koolimajja.

Laagris olime praktiliselt terve suve juunist kuni kooli alguseni. Vahepeal sai vaid mõne päeva kodus oldud, aga me ei kujutanud suvesid teistsugustena ettegi.

Laagripäevad algasid Roland Tammeoru pasunahelide, rivistuse ja Kalevi lipu heiskamisega. Laagrielu juurde kuulusid köögitoimkonnad koos kartulikoorimise, laudade katmise ja koristamisega. Kolm korda nädalas käisime enne lõunat sovhoosipõllul kõplamas või heinal, et toidulaud rikkam oleks. Piima saime paar kilomeetrit eemal asunud laudast, poisid panid sovhoosi hobuse vankri ette ja käisid hommikuti piima järel.

Urumarjal sellal veel mingit ujula moodi rajatist polnud, ujusime roostiku vahel veidi lahedamas vees ümber saarte. Vool oli kiire, meie aga algajad ujujad – treenerid olid ikka väga julged ja meie väga tragid, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Vees olime ka vabal ajal ja seda omast tahtest – laagri lähedal on jões Kalevipoja vestitaskukivi ehk Võnnukivi, sellele viie meetri kõrguse ja 22-meetrise ümbermõõduga rahnule ronimine ja sellelt vette hüppamine oli meie üks meelistegevus.

Urumarjalt kolisime niisiis Taali, kus sai rohkem ujujaid laagrisse võtta. Meie treenerid suutsid seal palju põnevaid ja kasulikke tegevusi välja nuputada. Kõigepealt – Sindi ujula oli koolimajast teisel pool jõge ning selleks, et trenni minna, tuli esiti üle jõe ujuda. Tõsi, mõnikord sai ka paadiga – Sindi vabriku pool oli jõe ääres paadilaenutus, kust treenerid endile ja vajadusel meilegi sõudepaate võtsid.

Laagris me lisaks ujumistreeningutele jooksime palju kindlal jooksuringil kooli ümber, võimlesime, tõstsime kangi, mängisime palli, sõudsime. Peaaegu iga päev olid kas individuaalsed või võistkondlikud jõuproovid. Põnev oli kombineeritud teatevõistlus, kus tuli paadiga üle jõe sõuda, siis tagasi ujuda ja jooksuringile minna, järgmine võistleja ujus, tõi paadi tagasi, läks jooksma jne. Tammeorul ja teistel treeneritel jagus alati ideid ja väikseid auhindu. Treenerid hoidsid meid ja hoolitsesid meie eest väga, aga olid ka nõudlikud. Mingil ajal tuli Tammeorul lausa hullumeelsusena tunduv mõte kasutada ujumistreeninguteks Sindi paisu tagust vaikset vett. Kahe kalda vaheline kaugus oli oma sada meetrit, sügavust kolm-neli meetrit. Treeningpaika tuli minna kas jõge mööda ujudes või kallast mööda paisuni joostes ja siis üsna kõrgelt betoonäärelt vette hüpates. Treener ise istus mugavalt paadis ja vaatas pealt.“

Sindi ujulas toimunud suvelaagritreeningud tipnesid Pärnu noorujujatele mäletamist mööda 1964. ja 1965. aastal osavõtuga Sindi 1961. aastal taastatud veespordimängudest. Rahvast oli palju, osales enamik Eesti selle aja tippujujatest, noortele oli see spordipidu elamus.

„Talvelaagrid Häädemeestel olid ka väga vahvad. Elasime vanas koolihoones, mille kõrval voolas jõgi, kus trennipoisid ka talisupluse ära proovisid. Lähedal olid päris kõrgete tõusude ja laskumistega luited, kus iga päev suusatasime. Süüa saime hästi ja treenerid ei väsinud ka talvelaagrites meile vahvate võistluste ja muude huvitavate tegevuste korraldamisest,“ kirjutab Tooman oma meeleolukas blogis.

Pärnu tänapäevani küllaltki edukale ujumisele aluse panijana tulebki esmalt tunnustada esimest sõjajärgset treenerit Roland Tammeorgu. Tema eestvõttel viidi Pärnus Eestis esimesena sisse ujumine kui koolikohustus. Ei saa jätta märkimata, et Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. keskkoolis matemaatikaõpetajana töötanud Roland Tammeoru abikaasa Aino oli alguses pedagoog, seejärel läks parteitööle ja tõusis pikkadeks aastateks Eestimaa Kommunistliku Partei Pärnu Linnakomitee I sekretäriks ehk kohalikuks kõrgeimaks võimukandjaks. Roland Tammeorg oli legend nii matemaatikaõpetaja, puhkpilliorkestri juhi kui ujumistreenerina, aga tal oli abikaasa näol oma ideede elluviimiseks ka väga võimas tugi. Ei oleks nii kergelt siseujulat ega kohustuslikku kooliujumist sündinud, kui asjad läbi parteimaja poleks käinud. Ujujad said tasuta Taalis suvelaagris olla, paljud kasutasid seda tervislikku ja sportlikku võimalust lausa juunist augustini.

Pärnu ujujate tulemuste tõusu taga oli 1960. aastal Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud Aino Audova (neiuna Soopalu) ja ta abikaasa Atsi Pärnusse tulek. Aino oli endine tippujuja, kahekordne Eesti meister ja kolmekordne rekordinaine, NSV Liidu noortemeister ja ametiühingute üleliiduline teatekuld.

Perekond Audova tegi koos Roland Tammeoruga isuga ja kõvasti tööd nii vastses siseujulas (mida võistlema tulnud lätlased küll kuuriks nimetasid) kui ka paljudes tollal korraldatud treeninglaagrites. Veel olid neil aastatel Pärnus ujumistreenerid Roland Tammeoru kolleeg Koidula koolist Heino Kübar ja 1960–1982 ka kunagine tippujuja Peeter Saar.

Tulemused ei lasknud end kaua oodata: peagi võitis Pärnu Eesti noorte meistrivõistlustel Tallinna ees võistkondliku esikoha! Pärnu jaoks oli see suur asi, sest kui ujujad oma medalikuhjaga koju jõudsid, oli Tammeorg nende vastuvõtuks puhkpilliorkestri üles rivistanud. Aga treenerite meenutustes on seegi, et Eesti ujumise senise valitseja Tallinna treeneritele provintsi esiletõus väga ei meeldinud. Pärnakatele olla ikka korralikult külma tehtud – käis korralik võitlus ja koondisse pääsemiseks tuli pealinlastest pea jagu üle olema.

Aga 1960.–1970. aastad olid võib-olla isegi Pärnu ujumise kuldajad. Rinnuli-, liblik- ja seliliujuja Vello Üprus võitis neli Eesti kulda, Rein Vaher võidutses samuti selili- ja liblikujumises ning sai Noorte Hääle 1963. aasta karikavõistlusel eriauhinna. Arne Kaleviste oli tugev seliliujuja, Aleksander Mjassojedov tuli kolm korda Eesti meistriks, kuulutati 1972. aastal Eesti parimaks meesujujaks, täitis meistrinormi. Selle ajajärgu edukate ujujate nimistut võib pikalt jätkata – Vello Vaimann, Märt Nael, Ants Jürioja, Ain Roo, Anne Tohver (1968 meistrinorm), Ana Üprus-Parman (Noorte Hääle auhind 1970, meistrinorm 1971), kolmekordne Eesti meister Valentina Terehhova, Margot Enniko, Heli Reilent, Sirje Tohver, Reet Küüts, Sigrid Hanschmidt, Katrin Tammeorg, Kaarin Rattiste, Ana Audova, Ene Viik ja teised.

Pärnust tuule tiibadesse saanud Anne Tohver, Aino Audova nimekaim õpilane, jätkas ujujakarjääri Tallinnas Uno Tõnnuse juures, teenis seitse Eesti meistrikulda, oli 1971–1972 Eesti parim naisujuja ja jõudis NSV Liidu meistrivõistlustel korduvalt esikuuikusse. Alates 1977. aastast kuni surmani 2014. aastal oli Anne Tohver treener Pärnu Kalevis, Kalevi ujulas ja ujumisklubis Raba, tema hoolitses ja seisis innukalt ka Pärnu KEKi ehitatud Raba ujula säilimise eest.

Koos Harald Roosvee, Tammeoru, Audovate, Saare ja Kübaraga ning ka nende järel töötasid ja töötavad Pärnus ujumistreeneritena Eve Leppik, Viiu Saareke ning Margot Enniko, järgmistena Marika ja Artur Tikkerbär, veidi hiljem lisandus Aira Aava-Peterson, mõnda aega töötasid treeneritena Ene Viik ja Ana Üprus-Parman. Leppiku juures alustas näiteks hilisem kahekordne suusatamise olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu, Enniko õpilased olid Eesti pikemate vabaltujumise distantside tippu kuulunud, hiljem juhtiv keskkonnainspektor Aavo Sempelson, jalgpallurid Raio Piiroja ja Andra Karpin, aerutajad Uko Kõrge ja Eeri Tompak, kergejõustiklane Tiia Eeskivi, ujumine oli ka hilisema Euroopa vibulaskemeistri Eve Suitsu esimene spordiala. Kui Pärnus naiste jalgpall tuure koguma hakkas, läks nii mõnigi ujuja uude trenni ja tegi seal ilusa pika karjääri – näiteks Kaire Palmaru ja Reelika Vaher.

Aino Audova oli Pärnu Laste ja Noorte Spordikoolis nii ujumistreener kui ka õppealajuhataja. Kuni 1983. aastal need ametid maha pani. See oli aeg, mil perifeeria talente peaaegu et jõuga Tallinna Spordiinternaatkooli ehk TSIK-i aeti. Audoval ja teistel Pärnu treeneritel oli toimiv ja tugev spordiklass, ema ja treenerina ei tahtnud Aino viienda klassi lapsi pealinna saata. Tõrkumisele vastati Tallinnast mitmesuguste meetmetega, nagu paarkümmend aastat varemgi tuli pärnakatel koondistesse saamiseks pealinlastest peajagu üle olla. Siis Aino Audova tundis, et enam ei taha, ja loobus.

Audova asemele tuli 1983. aastal Tallinnast Pärnu Kalevi kutsel treeneritööle tippujujate paar Marika ja Artur Tikkerbär. Marika, neiupõlvenimega Rattasepp, tuli kuus korda Eesti meistriks, püstitas individualselt viis ja teateujumises kaheksa Eesti rekordit, oli 1975 Eesti parim naisujuja. Artur tuli 1975. aastal teateujumises NSV Liidu juunioride meistriks ja kaks aastat hiljem hõbedale, püstitas mitu Eesti rekordit. Kui TRÜ lõpetamise järel juba aasta Tallinnas töötanud noorpaarile 1983. aastal Pärnus töö kõrvale ka korterit pakuti, oli otsus suhteliselt kerge tulema.

Tikkerbäride edukamate õpilaste sekka kuuluvad esimesest lainest Arturi hoolealused Bruno Nopponen, Henri Kaarma (alustas Anne Tohveri juures) ja Emeri Lepp.

Viimastel kümnenditel on Pärnu edukamad ujujad olnud Alo Mets, Tuuli Loorits, Tõnu Annus, Andrei Makarenko, Emeri Lepp, Maigrit Tikkerbär, Romet Tepper, Endri Vinter, Timo Vaimann, Epp Kruusmaa, Indrek Õnnik, Arina Garšina, Liisu Mitt, Eliise Priiman, Karpo Korõtko, Anneli Oinus-Lelle, Denis Mirskov, Margrit Tooman-Kärp, õde-venda Vainikkud jt.

Võistkondlikust edust tuleb märkida, et Pärnu Kalevi 7. klassi noored võitsid 1990. aastal vabariikliku Juhan Sirge rändkarika ja Noorte Hääle karikavõistlustel võitis väiksemate klubide arvestuses karika Pärnu Kalevi võistkond.

Treenerite eeskujul on nende õpilastest ujumisõpetajateks hakanud Marge Padar-Merisalu, Bruno Nopponen, Irina Gerassimenko-Popovitš, Olga Rusinova, Epp Kruusmaa ja Katrin Ots-Tammik.

Kõige kaugemale-kõrgemale on jõudnud seliliujuja, esmalt Eve Leppiku, seejärel Marika Tikkerbäri õpilane Endri Vinter, kes kuulus 2010–2016 Eesti koondisse, tuli neli korda Eesti meistriks ja osales 2011 juunioride, 2013, 2015 ja 2016 täiskasvanute Euroopa meistrivõistlustel. EM-il 2016 oli Vinter seliliujumise 50 meetris 36. ja 100 meetris 42.; lühiraja EM-il 2013 100 meetri vabaujumises 58. ning seliliujumise 50 meetris 48. ja 100 meetri 43., 2015 seliliujumise 50 meetris 43. ja 200 meetris 37. kohal. Juunioride EM-il 2011 oli Endri Vinter seliliujumise 50 meetris 18., 100 meetris 39. ja 200 meetris 31.

Vinter jõudis seni ainsa Pärnu ujumisklubi Uca ja spordikooli ehk Pärnu esindajana täiskasvanute suurtele tiitlivõistlustele. Tiitlivõistlustel on ujunud teinegi Pärnu tippmees Bruno Nopponen, aga tema harjutas siis juba Tallinnas ja esindas pealinna ujumisklubi. Nopponen ujus 1997 Göteborgis lühiraja MM-il, kus oli nii 100 kui 200 meetri seliliujumises 37. ja 4 x 100 meetri kombineeritud teateujumises 16. 2000. aastal Helsingis Euroopa meistrivõistlustel oli Nopponen 50 meetri seliliujumises 28.

Alates 1991. aastast on Pärnu ujumistreenerid ametis Pärnu linna spordikoolis. Kool avati 1945, ujumisosakond tegutses seal 1950–1973 ja avati uuesti 1991.

Spordikooli kõrval tegutseb Pärnus samuti 1991. aastast ujumisklubi Uca, mille nimi tähendavat signaalkrabi. Spordikoolis on ujujatel 200, Uca kirjades 30 õpilast. Kui seni harjutati peamiselt Koidula gümnaasiumi ja Tervise veeparadiisi ujulates, siis 2020 sügisel avati Pärnus uus kaheksa rajaga 25-meetrine Raja ujula.

Eelmise ühiskonnakorra ajal tähendas meistriklassi NSV Liidu meistersportlase märk ja selleni jõudsid Pärnu ujujatest Anne Tohver 1968., Ana Üprus 1971. ja Aavo Sempelson 1986. aastal. Seega – kaks Sindi kuldujujat ja kolm Pärnu meistersportlast on Pärnumaa ujumisajaloo tippnimed. NSV Liidu meistersportlase normatiivist on kiiremini ujunud ka Aleksander Mjassojedov, Alo Mets ja Tõnu Annus.

Masters-medalid

Maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medaleid on pärnakad toonud veteranide ehk masters’ite jõuproovidelt.

Maailmameistrivõistlused

2008 Bruno Nopponen 30–34 a 100 m selili II, 200 m selili III

Henri Kaarma 30–34 a 200 m liblikat III

2015 Bruno Nopponen 40–44 a 200 m selili III

Euroopa meistrivõistlused

2003 Bruno Nopponen 25–29 a 100 m selili III

2005 Bruno Nopponen 30–34 a 200 m selili I, 100 m selili III

2007 Bruno Nopponen 30–34 a 100 m selili II, 50 m selili III, 200 m selili III

2009 Bruno Nopponen 35–39 a 200 m selili II, 50 m selili III, 100 m selili III

Henri Kaarma 35–39 a 100 m liblikat III

2011 Bruno Nopponen 35–39 a 50 m selili III, 100 m selili III, 200 m selili III

2013 Bruno Nopponen 35–39 a 100 m selili II, 200 m selili III, 3 km avaveeujumine III

2018 Merle Vantsi naiste 4 x 50 m vabalt II, 4 x 50 m kompleks III, 4 x 50 m kompleks mix III

Eesti sportliku taliujumise pioneeriks võib pidada Pärnu juurtega Henri Kaarmad. Taliujumisega tegi ta algust 2007. aasta novembris. Paar kuud hiljem startis ta Läti meistrivõistlustel, kus võitis kõik alad, millel startis, kaasa arvatud 450-meetrine vastupidavusdistants.

2010. aastal startis Henri Kaarma Sloveenias taliujumise MM-il, kus võitis hulga medaleid. 2011. aastal Pirita Openi talisuplusfestivalil ujus Kaarma 1 kilomeetri ühekraadises vees 14.58-ga ja see oli Baltimaade esimene kilomeetrine taliujumine.

2012 peeti taliujumise MM Lätis Jurmalas, seal ujus Kaarma 450 meetrit 5.45-ga, mis oli siis maailma kiireim selle distantsi läbimise aeg. Seejärel kutsuti Kaarma Tjumenisse nn ice-swimming’ule, kus ujus väljas 33 külmakraadiga nullilähedase temperatuuriga vees ice mile’i 25 minuti ja 23 sekundiga.

2013 märtsis osales Henri Kaarma Murmanskis 79. Põhja mängudel, kus ujuti põhja pool polaarjoont ja Kaarma läbis 2150 meetrit, milleks kulus 35 minutit.

2014. aastal püstitas Kaarma Tjumenis maailmarekordi, ujudes 0,8-kraadises vees 43 minutiga 2400 meetrit. See oli maailmarekord ja jäi selleks aastateks, Maailma Avaveeujumise Assotsiatsioon WOWSA andis Henri Kaarmale selle eest 2014. aasta Man of the Year tiitli.

Rahvusvaheline Jääujumise Assotsiatsioon IISA peab arvestust Ice zero miilide ehk alla ühekraadises vees läbitud miiliujumiste üle. 2017. aastaks oli Henri Kaarma maailmas ainus, kel viis jäämiili kirjas. 2015. aastal püstitas Kaarma maailmarekordi alla viiekraadises vees läbitud miiliujumises, saades esimesena aja alla 14 minuti, täpsemalt 13.53. IISA korraldab ka miiliujumise maailmameistrivõistlusi: 2015 Murmanskis sai Kaarma üldarvestuses pronksi ja oma vanuseklassis kulla, 2017 Saksamaal kuulus talle vanuseklassi MM-pronks.

Kümne talvega 2007–2017 võistles Kaarma taliujumises 44 võistlusel kümnes riigis, tegi neil 169 starti, võitis 84 esikohta ja läbis võisteldes külmas vees kokku 37 035 meetrit.

Teine ammu taliujumisega tegelev Pärnu juurtega ujuja on Bruno Nopponen. Tema alustas külmas vees ujumist juba 1992. aastal, tuli uuesti taliujumise juurde 2008, tegi esimese eduka võistluse 2009 Soome meistrivõistlustel.

2010. aastal Bledis taliujumise MM-il startis Nopponen viiel alal ja teenis viis kulda. Kaks aastat hiljem Jurmalas oli Nopponeni saak hõbe ja pronks. 2014. aastal Soomes Rovaniemis peetud MM-il sai Nopponen individuaaldistantsidel kulla, hõbeda ja pronksi, lisaks kulla ja hõbeda teateujumistes. 2016 MM-il Tjumenis teenis Bruno Nopponen kaks individuaal- ja ühe teatekulla. Nopponen on püstitanud taliujumises erinevate vanuseklasside maailmarekordeid 100 ja 200 meetri rinnuliujumises ning 50 ja 100 meetri vabaltujumises, lisaks rea Eesti rekordeid 25–450 meetri distantsidel.

Pärnust võrsunud ja nüüd Harjumaa klubisid esindavate korüfeede Kaarma ning Nopponeni kõrval on taliujumise maailmameistrivõistlustelt palju medaleid võitnud ka Tõnu Küti juhitava Pärnu Talisuplejate Seltsi ujujad. MM-idel võisteldakse eri vanuseklassides, mida tuleb saavutuste juures silmas pidada.

Esimest korda osaleti 2012. aastal Jurmalas VIII taliujumise MM-il. Artur Tikkerbär (sünd 1.5.1960) sai 25 meetri vabaujumises kulla ja 50 meetri vabaujumises hõbeda. Tõnu Kütt (20.6.1948) oli 450 meetri vastupidavusujumises teine.

2014. aastal Rovaniemis IX taliujumise MM-il võitis Artur Tikkerbär nii 25 kui 50 meetri vabaujumise. Silvia Kruusla (27.4.1950) sai 25 meetri vabaujumises hõbemedali. Piret Mathiesen (10.2.1958) oli 25 meetri vabaujumises teine ja 25 meetri rinnuliujumises kolmas.

X taliujumise maailmameistrivõistlustel 2016. aastal Venemaal Tjumenis teenis Artur Tikkerbär 25 meetri vabaujumises kulla ja 100 meetri vabaujumises hõbeda. Silvia Kruusla tuli maailmameistriks nii 25, 50 kui 100 meetri vabaujumises.

2018. aastal peeti XI taliujumise MM Tallinnas Pirital. Artur Tikkerbär tuli kolmekordseks võitjaks, olles kiireim nii 25 kui 50 meetri vabaujumises ja 25 meetri liblikujumises. Kolm MM-kulda teenis ka Silvia Kruusla, võites taas nii 25, 50 kui 100 meetri vabaujumise. Piret Mathiesen oli 25 meetri rinnuliujumises teine ja 50 meetri rinnuliujumises kolmas.

2020. aasta MM-il Sloveenias Bledis teenis Artur Tikkerbär 50 meetri liblikujumises ja 4 x 25 meetri vabalt teateujumises kulla, 25 meetri vabaujumises hõbeda, 50 ja 100 meetri vabaujumises pronksi.

Aastatel 2010-2020 on pärnakatest enim, 42 taliujumise MM-medalit teeninud Bruno Nopponen. Kuldmedaleid ent on enim Merle Vantsil – 21. Väärib esile tõstmist, et koguni 13 pärnulast või Pärnu klubi taliujujat on IWSA maailmameistrivõistlustelt medaleid teeninud.

Bruno Nopponen: 6 MM-iga 15 kulda + 20 hõbedat + 17 pronksi = 42 medalit

Henri Kaarma: 6 MM-iga 17 kulda + 11 hõbedat + 10 pronksi = 38 medalit

Merle Vantsi: 5 MM-iga 21 kulda + 10 hõbedat + 6 pronksi = 37 medalit

Artur Tikkerbär: 5 MM-iga 13 kulda + 7 hõbedat + 5 pronksi = 25 medalit

Aleksei Tereštšenkov: 5 MM-iga 6 kulda + 10 hõbedat + 4 pronksi = 20 medalit

Silvia Kruusla: 3 MM-iga 4 kulda + 2 hõbedat + 1 pronks = 7 medalit

Irena Nikitina: 1 MM-iga 1 kuld + 1 hõbe = 2 medalit

Epp Kruusmaa: 2 MM-iga 1 kuld + 1 hõbe + 2 pronksi = 4 medalit

Tõnu Kütt: 1 MM-iga 1 hõbe = 1 medal

Siim Künnapuu: 1 MM-iga 1 hõbe = 1 medal

Piret Mathiesen: 2 MM-iga 1 hõbe + 5 pronksi = 6 medalit

Alder Harkman: 2 MM-iga 4 kulda + 5 hõbedat + 1 pronks = 10 medalit

Romet Tepper: 1 MM-iga 2 kulda = 2 medalit

Pärnumaa avaveeujumise teenäitajaks võib pidada 1936. aastal sündinud Hella Klausenit. Ta alustas sportvõimlejana, tegeles TPIs õppides allveespordiga ja alustas 1974. aastal 38-sena avaveeujumisega. 1989. aastal osales Klausen Tallinnast üle Soome lahe Helsingisse ujumises. 2007– 2013 aastail osales ta Euroopa seenioride masters-võistlustel, 2011. aastal Jaltas teenis Klausen 3 kilomeetri avaveeujumises 75+ vanuseklassis hõbemedali. 2012 võitis Hella Klausen esimese eestlasena veteranide maailmameistrivõistlustel ehk Masters MM-il hõbemedali. Põhjamaade 2016. aasta meistrivõistlustel kuulus Hella Klausenile 80–84 vanuseklassis 3 kilomeetri avaveeujumise kuldmedal. NSV Liidu karikavõistlustel 1990. aastal Moskvas teenis Klausen 50 ja 100 meetri liblikujumises teise koha, 1991. aasta NSV Liidu karikavõistlustel läbis ta 100 meetrit liblikstiilis NSV Liidu oma vanuseklassi karikavõistluste rekordiga ja lisas 50 meetri liblikujumise hõbeda. Eesti avaveeujumise meistri- ja seeriavõistlustel on Hella Klausenile kuulunud tavaliselt oma vanuseklassi esikohad.

1990. aastal hakkasid neli Pärnu poissi Bruno Nopponen, Henri Kaarma, Indrek Pääts ja Heikki Junninen avaveeujumistel käima. Neist neljast on pühendunuimad ja ava- ehk pikaveeujumise juurde jäänud Nopponen ja Kaarma. Nendega liitus 2009. aastal veel üks pärnakas Romet Tepper, kes tegi kaasa paljud Kaarma ning Nopponeni pikad pingutused.

1998 võitis Nopponen üle Väikese väina ujumise (osalenud 2017. aastaks 18 korda), oma vanuseklassis pole talle aastaid Eestis vastast olnud. 2013 EM-il Eindhovenis teenis Nopponen 3 kilomeetri avaveeujumises 36.18-ga pronksi.

Maraton ehk ülipikaveeujumine algas Henri Kaarma jaoks 2005. aastal Zürichi järves, kus ta 26,4 kilomeetri distantsi rekordajaga 7 tundi ja 22 minutit oma võistlusklassis võitis.

Nopponeni esimene pikem ujumine oli, kui ta ujus koos Kaarmaga 2007 Võrtsjärvest Tartusse: 57 kilomeetrit võttis neil aega 11 tundi ja kümme minutit.

2008. aasta 25. juulil võttis väike seltskond Eesti pikaveeujujaid ette katse korrata Aleksander Laasi ligi 80 aasta tagust ujumist Soomest Eestisse. Bruno Nopponen läbis 60 kilomeetrit 19 tunni ja 13 minutiga, Henri Kaarma katkestas 13 tunni järel.

2009. aastal ujusid Bruno Nopponen ja Henri Kaarma Lätist Kolka neemelt Saaremaale Sõrve sääre majaka alla. Samal aastal osalesid Nopponen ja Kaarma neljapäevasel Saarte tuuril. Mandrilt ujuti Vormsile, sealt Hiiumaale, edasi Saaremaale, siis Muhumaale ja lõpetuseks üle Väikese väina Muhumaalt Saaremaale. Kokku ujuti saarte tuuril 28,5 kilomeetrit.

2010. aastal võtsid Nopponen ja Kaarma ette ujuda 45 kilomeetrit Kihnust Lemsi rannast Pärnusse rannaseene juurde. Nopponen tuli 16 tunniga toime, Kaarma katkestas.

2011 ujusid Kaarma ja Nopponen Lätist Ruhnu. 2012. aastal võeti nõuks ujuda 40 kilomeetrit Ruhnust Kihnu. Paraku olid hoovused vastu ja 17 kilomeetri ning seitsme tunni järel katkestati.

2013. aastal alustati vastupidist ujumist Kihnust Ruhnu, distants linnulennult 58 kilomeetrit. Nopponen jõudis 18 tunniga sihtkohta. 2014. aastal ujus Bruno Nopponen üksi ligi üheksa tunniga Vormsilt Osmussaarde.

Rahvusvahelist kangelastegu ehk maailma tuntuimat maratonujumist läks 2013. aasta juuli alguses üritama Henri Kaarma, proovides ujuda üle La Manche’i väina ehk Inglise kanali. Rangete reeglitega ujumisel oli ta vees olnud 13 tundi ja lõpuni minna 2,5 miili, kui saatepaadis olnud vaatleja otsustas eestlase aeglase liikumiskiiruse tõttu veest välja kutsuda.

Samal 2013. aastal kuulus Henri Kaarma 60-liikmelisse rahvusvahelisse tiimi, kes võttis nõuks ületada Kamtšatkast startides Beringi väin ehk ujuda Venemaalt Ameerikasse. Ujuti kalipsodeta, etappide kaupa, üks inimene korraga 10–15 minutit, veetemperatuur Tšuktšimaa kandis oli vaid kahe kraadi ringis. Suurelt baaslaevalt läksid kummipaati kolm ujujat pluss tugiinimesed. Kui kõik olid oma jupi ujunud, tuli samast kohast jätkama järgmine paat järgmise kolmikuga.

Henri Kaarma ujus kokku 12 korda. Lisaks jahedale veele oldi hädas ka kõrgete lainete ja eriti hoovustega, mis ujujaid kõrvale ja koguni tagasi kandsid. Korraks oli probleem morskadegagi, kes paatidest ehmudes vette hüppasid ja ujujate poole suundusid.

Venemaalt Ameerikasse ujuti üle kuue päeva, avaveeujumise üleilmne assotsiatsioon valis Beringi väina ujumise aasta ürituseks.

2015. aastal oli Henri Kaarma ainus eestlane kuueliikmelises kuue riigi ujujate tiimis, kes ajaloos esimesena sai hakkama 30 kilomeetri laiuse Iirimaa ja Šotimaa vahelise Põhja väina kahekordse ületamisega. Põhja väinas on väga tugevad hoovused, tuuled ja lained, kalipsodeta ujunud maratoonarid said mürgistelt meduusidelt palju kõrvetada. Ujuti teateujumisena, igaüks tund aega, kokku kulus Iirimaa-Šotimaa-Iirimaa ujumisele, mille alustamise au kuulus eestlasele Henri Kaarmale, 30 tundi.

Oma pikaveeujumine on Pärnuski. 2014. aastal algatas Pärnu Talisuplejate Selts koos Pärnu ujumisklubiga Uca suvise kahe silla ehk Jaansoni jooksuga enam-vähem samal ajal ujumise Papiniidu sillast kesklinna sillani distantsiga neli kilomeetrit.

Pärnu spordikooli kunagise direktori Vaabo Kalbuse meenutusel kasutas spordikooli (loodi 1946) ujumisosakond 1950–1952 sanatooriumide mudaravila basseini. Paraku ei tulnud väikesest vannist tulemusi, ka oli mudaravila ja sanatooriumide juhtkond ujumistreeningute vastu ja nii need lõpetati.

Jannseni tänava ujula. Valmis 1961 Pärnu Jannseni tänava sauna kõrvale, selles oli kolm kitsukest 25-meetrist ujumisrada. Pärnumaa esimese siseujula kauaaegsed juhatajad olid Ilka Tomingas ja Juta Hunt. Ujula lammutati, hiljem ka saun, sellel kohal on nüüd tervisekeskus ja kauplus.

Tootsi ujula. Avati 1974. aastal, ehitati lahtise tuletõrje veevõtu basseini nime all Tootsi briketivabriku juurde. Kolm 25-meetrist rada. Valla toel tegutseb tänapäevani, renoveeriti 2018.

Raba ujula. Valmis 1988. aastal ühe versioonina plaaditehase kompressorite jahutusvee reservuaarina, mida Pärnu KEKi ehitajad veidi disainisid, teise versiooni kohaselt tuletõrje veevõtu basseinina. Ujulana enam ei tegutse, vanni ehitati populaarne sise-ekstreemspordikeskus BMX-i ja rulasõitjatele.

Koidula kooli ujula. Ehitati Koidula gümnaasiumi juurde, avati 1982. aastal ja oli spordikooli ujula nime all aastakümneid Pärnus ainuke koht nii kohustuslikuks kooliujumiseks kui kaspordikooli tulemustele orienteeritud tegevuseks. Renoveeriti 2015. Sulges uksed 2019 seoses järjest halvema ehitusliku seisukorra ja lähedusse Raja tänava ujula ehitusega.  

Tihemetsa ujula. Avati Tihemetsa Sovhoostehnikumi juurde 1991. aastal. Seoses tehnikumi üleviimisega mujale ja koolitöö lõppemise, Tihemetsa mõisakompleksi omanike vahetumise, haldusreformide ja suurte majandusraskustega on Tihemetsa ujula suure osa ajast seisnud tühjana ja kasutuseta.

Tervise Veeparadiisi ujula. Avati 2004, ujulas on neli 25-meetrist rada.

Tervise vabaajakeskuse ujula. Avati 2007, ujulas on neli 25-meetrist rada.

Raja ujula. Avati 2020 sügisel, selles on kaheksa 25-meetrist rada ning kõik vajalik nii sportlikuks ujumiseks, tervisesportlastele kui kalaste kohustuslikuks ujuma õpetamiseks.

Pärnu linna lasteaedades on neli ujulat. Laste veega harjutamiseks, karastamiseks ja ujuma õpetamiseks on Pärnus väikesed basseinid Kastani tänava, Mai, Metsa tänava ja 2020. aastast ka Raja tänava lasteaias. Kastani lasteaias oli pikalt treener allveesportlasest maailmameister Illa Raudik, Mai lasteaias Margot Enniko, Metsa tänaval Pöialpoisi lasteaias Tiina Palmaru.

Väliujulad, kus küll treeninguid ega võistlusi ei toimu, on Pärnus Rääma tänaval Pärnu jõe ääres Pärnu Sõudebaasi kõrval ja Sindis Pärnu jõe ääres linnakeskusest ülesvoolu. Varem oli väliujula ka Kilingi-Nõmmes.

Kasutatud kirjandus:

Anatoli Org, „Ujumine“, Tallinn, 1963

Deivil Tserp, „Eesti ujumise lugu“, Tallinn, 2017

Hetti Siitam, Arno Tänav, „Sindi spordiseltsi Kalju tegevusest aastail 1920–1940“, kursusetöö, Tallinn, 1969

Eesti spordi aastaraamatud

Fotod: erakogud, blogi „Vanad kalad“, Aksel Randmeri fotokogu

Pärnumaa spordiajaloo ülevaate on koostanud Enn Hallik. Oodatud on lugejate poolsed tähelepanekud, täiendused ja ajaloolised fotod ennhallik[at]gmail.com