Esimesed Eesti meistrivõistlused veepallis korraldati 1926. aasta suvel Tartus Emajõel. Osales kaks meeskonda, võitis Tallinna Kalev Tartu Veespordi Klubi ees. Veel aastaid selgitati Eesti veepallimeister kahe-kolme meeskonna vahel, aga juhtus sedagi, et hõbedakandidaat loobus või registreeruski ainult üks meeskond.

Pärnumaa üsna katkendlikuna vaid veerandsada aastat kestnud veepalliharrastus algas ilmselt 1929. aastal, kui Pärnus Loosi all toimunud rahvuslikel veespordivõistlustel võitis Tallinna Kalevi, Pärnu Vapruse ja Sindi Kalju ujujate ühendmeeskond ilmselt pigem demonstratsioon- ja tutvustusmängus kui tõsises veepallis 6 : 0 Pärnu Tervist.

Sindi Kalju jätkas veepalliga järgnenud aastatelgi. 1930. aasta jaanipäeva eel peeti Sindi ujulas kohaliku spordiseltsi Kalju 10. sünnipäeva, mille raames võitis Sindi I oma II koosseisu 3 : 1. 1934. aasta suvel mängisid jälle Kalju kaks meeskonda omavahel, taas oli esinduskoosseis 4 : 0 parem.

1936. aastal tulid Sinti külla Tallinna Kalevi veepallurid ja võitsid Kaljut 3 : 1. Kalju tegi peagi vastuvisiidi Tallinna ja sai seal koguni 1 : 11 sugeda. Aga kodukandis võideti see-eest Pärnu Tervist 7 : 1.

Viimane märk sõjaeelsest iseseisvusajast on 1939. aastast, mil Sindi Kalju kaotas Tallinna NMKÜ meeskonnale 2 : 9.

Pärnu linna veepalli kohta on peale selle, et Tervis aeg-ajalt mänguprotokollidesse jõudis, järgmised andmed 1953. aastast, kui Pärnu Kalev osales 10.–12. augustil Viljandi järvel korraldatud Eesti meistrivõistlustel. Osales neli meeskonda, Pärnu Kalev jäi viimaseks ehk neljandaks, kaotades kulla võitnud Tallinna Dünamole 0 : 19, hõbedasele Tallinna Kalevile 0 : 12 ja pronksisele Tartu Spartakile 2 : 5.

Eesti meistrivõistlustel osales Pärnu Kalev ka järgmisel, 1954. aastal. Elva väliujulas konkureeris kuus meeskonda, kes mängisid nagu eelmiselgi aastal turniiri kõik kõigiga läbi. Pärnul ei õnnestunud seegi kord viimasest kohast pääseda: Tallinna Dünamole kaotati 0 : 16, Laevastiku Ohvitseride Majale 0 : 12, Tartu Kalevile 0 : 10, Spartaki koondisele 2 : 4 ja Tallinna Kalevile 1 : 9.

Pärnus toona veel siseujulat ei olnud, seega saadi veepalli mängida vaid suvel. Harjutati Pärnu jõe paremkaldal hilisemast Dünamo ehk Eesti taasiseseisvumise järel sõudeklubi Pärnu hoonetest veidi allavoolu olnud väliujulas. Jões olid puidust sillad, veepalliks tehti puidust väravad, võrguks sobis hästi suurte silmadega kalavõrk. Väliujulas oli ka väike putka, kus istus korda hoidnud valvurimemmeke.

Harjutama kogunes hiljem Pärnu EKE Projekti juhataja olnud Ülo Suti meenutamist mööda kuni kümmekond ujumisele toredat vaheldust otsivat meest. Aga võistluste eel olla harjutatud ikka tõsiselt. Toonastest mängijatest on peale Ülo Suti teada veel Endel Matsalu.

Üks hiljem pärnakaks saanu on siiski teeninud ka Eesti meistrivõistluste medali. See on 1949. aastal Tallinna Dünamo meeskonnas hõbeda teeninud Peeter Saar, 1960–1982 Pärnu Spordikoolis ja Pärnu Kalevis ujumistreerina töötanu. Tema on oma Pärnu treeneriaastail õpilastele rääkinud, kuidas meestega Tallinnas ühte vannisuuruse ujulakesega sauna läksid, tunniks pileti ostsid ja siis selles mõni korda mõni meetrit vannis veepalli mängisid. Saunatädide ja teiste saunalistega olnud ütlemistki.